Indrek Lepik

FOTO: SCANPIX

Juuni alguses avalikustasid väljaanded Washington Post ja Guardian, kuidas USA julgeolekuagentuur (NSA) kasutab laiahaardelist luureprogrammi, millega salvestatakse oma kodanike ja välismaalaste telefonikõnesid ning tegevust internetis.

Kaks kuud varem õhkisid tšetšeeni päritolu terroristid Bostoni maratoni ajal isevalmistatud lõhkekeha, tappes kolm inimest ning vigastades sadu. Kaht sündmust seob rahva reaktsioon: «Miks jälgitakse?» ja «Miks ei jälgitud?».

Pärast 2001. aasta septembri terrorirünnakut on USA võimud kasutanud kõiki oma valduses olevaid seaduslikke võimalusi, et selliseid rünnakuid tulevikus takistada. Edward Snowdeni avalikustatud dokumendid praeguste programmide kohta näitavad üht meedet, millega seesuguseid stsenaariume vältida üritatakse. Avalikkuse reaktsioon on olnud mõneti õigustatud, ent samas tugevalt skisofreeniline. Vaja on mõista luuramise põhjuseid ja selle olemust.

Kuigi viimase nädala jooksul on ajakirjandusse jõudnud anekdootlikke juhtumeid, kus üksikud NSA töötajad oma kallimate järele luurasid, on programmi eesmärk koguda suures koguses andmeid ning seejärel neist mingeid mustreid leida.

Sellise meetodiga avastatakse kahtlast tegevust, mis võib riigi julgeolekule ohtlik olla. NSA on enda väitel oma programmiga juba mitusada terrorirünnakut eos tuvastanud ja nurjanud. Kodanikud nõuavad aga võimatut: «Luurake, aga ainult terroristide järele!» Ajad, mil õllekeldrites riigipöördeplaane hauti, on minevik.

Terroriste ühendavad rahvusvahelised võrgustikud, kelle suhtlus toimub virtuaalses ruumis. Just sedasama ruumi jälgides on võimalik ohtu avastada.

Kuigi küsimus «Kui sul midagi varjata pole, siis miks see sind häirib?» on demagoogiline, annab see ehk kõige paremini edasi riigistruktuuri enda sisemise õigustuse. NSAd ei huvita see, kui sa jälgid lõunapausil pornograafilise sisuga veebilehti või paned ülemeelikuid peopilte Facebooki (kohta, mida peaks niikuinii käsitlema avaliku ruumina). Luurestruktuuride eesmärk on metaandmete tasandil kogu ruumi jälgida ning seejärel vajalikust noppeid teha.


Võib-olla on kurb tunnistada, et oleme jõudnud ajastusse, kus internetti aina enam reguleeritakse ja jälgitakse, kuid tasub meeles pidada, et sedasama anarhilist ruumi kasutavad ka jõud, mis meie ühiskonda vaenulikult suhtuvad.

Niisamuti nagu eestlastena oleme usaldanud oma isikuandmed internetti, et neile X-tee kaudu ligi pääseda, peaksime uskuma, et demokraatlikud riigid on võimelised kaitsma inimõigusi ning samal ajal ka omaenda julgeolekut.

Seadusepiiride ületamine on vaieldamatult taunimist väärt, kuid tahta turvalisust täielike vabadustega on kas silmakirjalik või naiivne.