Liisa Pakosta

FOTO: Erakogu

Kooliseaduse ehk ametlikus keeles põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused annavad koolidele rohkem tegutsemisvabadust, ent mõned juba uuest õppeaastast jõustuvad seadusepügalad on kasulikud teada ka õpilastele ja lapsevanematele.

Gümnasistidele

Gümnaasiumiosas kadus õppesuuna valimise nõue, ent koolid võivad õppesuundi endiselt edasi pakkuda. Õpilasele peab olema tagatud õigus valida valikaineid. Gümnaasiumi lõpetamiseks on vajalik sooritada kolm kohustuslikku riigieksamit (eesti keel, matemaatika ja võõrkeel), koolieksam, mille sisustab kool ise ning samuti vastavalt kooli otsusele kas uurimustöö või praktiline töö.

Kümnendikud peavad valima ka kitsa või laia matemaatika vahel – kõik need õpilaste otsused ja saavutatud tulemused võivad mõjutada gümnaasiumiõpilaste edasisi valikuid, seega tasub kaalumiseks aega ning tähelepanu varuda. Kõige laiemalt on edasised teed lahti neile, kes valivad laia matemaatika ning maksimaalselt valikaineid, neidki laiemast spektrist, kui üks õppesuund ette näeb. Kaasaja heal inseneril on ka hea võõrkeeleoskus ning arstile tulevad kasuks teadmised psühholoogiast või usundiõpetusest. Ning ehkki ei õpita eksamit, vaid ainet, siis tasub silmas pidada, et alla 60 punkti riigieksamitel saanuid Tartu Ülikool näiteks oma ridadesse eriti ei oota.

Akadeemilise ettevalmistuse kõrval võivad gümnaasiumid keskenduda ka parktilistele oskustele, tegeleda kutseõppega või anda gümnaasiumidiplomile lisaks huviharidust või täiskasvanuharidust kinnitavaid diplomeid. Mõned koolid on selliseid valikuid juba pakkunud ning tõenäoliselt valikud aina laienevad, sest üks viis väheneva õpilaste arvu juures ellu jääda on koolidel pakkuda midagi erilist. Noorte jaoks tähendab see võimalust otsida üles just endale sobivad valikud ning perede jaoks võib see tähendada gümnasisti elu teises omavalitsuses.

Teises riigis õppivale või elavale noorele

Kui senimaani piisas ajutiselt teise riiki mineval õpilasel lihtsalt suulisest suhtlemisest kooliga, siis nüüd tuleb õpilaskoha säilitamiseks põhikooliastmes teha lapsevanemal avaldus koolile vanema soovil koduõppele vormistamiseks ning gümnaasiumiosas eksternistaatuse võtmiseks. Sellisel juhul on õpilasele samas koolis teistega võrdsetel alustel koht garanteeritud, kool säilitab lapse pearaha ning üheskoos leitakse sobivaim viis omavaheliseks suhtlemiseks. See on olnud osades koolides juba järgiproovitud edukas praktika, mis seadusega kõigile ühtlustati. Näiteks kui õpilane õpib mõne teise riigi koolis, võib «koduõpe» tähendada vaid eesti keeles ja kirjanduses järjel püsimist, Brüsselis või Soomes õppivatele lastele ei lähe enamasti sedagi erisust tarvis. Sellegipoolest tuleb avaldused teha ja kooliga sidet hoida, täpsema korralduse saavad pered juba oma lapse kooliga ise kokku leppida.

Kui tegemist on perega, kus kaalutakse lahkudes lapse Eestisse sugulaste juurde jätmist, sest välisriigi kool ei sobi, siis tasub kaaluda lapse vanema(te)ga kaasavõtmist ja päris koduõppe rakendamist. Teises riigis saadud kogemused koos oma vanema(te) lähedase toega on lapsele arengule lastepsühholoogide hinnagul kasuks ning laiendavad silmaringi. Samas on lapsele alati kasulik, kui ta jääb oma kodukooliga seotuks.

Kuna iga olukord on erinev, on ka iga lahendus erinev, oluline on lihtsalt koostöös kooliga leida lapse jaoks sobivaim. Igatahes on kõik lapsed Eestisse tagasi oodatud ja juhul, kui avaldused jäävad miskipärast tegemata ja õpilane arvatakse kooli õpilaste nimekirjast välja, siis on vajadusel õpilasstaatuse taastamine igati võimalik, teatud juhtudel ei tarvitse see olla võimalik samas koolis. Lapsel puudub Eestisse naastes loomulikult kohustus pöörduda tagasi just sellesse kooli, milles talle näiteks koduõpe vormistati. Teise riiki minnes tasub vastava avalduse tegemist ja haridusel järjehoidmist igal juhul proovida, sest kaotada pole midagi, võita aga küll.

Põhikooli viimasele astmele

Juhul, kui 7.-9. klassi õpilane soovib jätkata õpinguid gümnaasiumis, tasub juba hakata «suud seki järele seadma» ehk tutvuma huvipakkuvate gümnaasiumide vastuvõtutingimustega. Seadus kohustab kõiki gümnaasiume avalikustama oma vastuvõtutingimused ning sealt võib selguda, et näiteks 7. klassi loodusõpetuse hinnet võetakse konkursil arvesse.

Gümnaasium võib nõuda teatud valikainete läbimist või vastavaid pädevusi (näiteks prantsuse keele oskust või kogemusi mõne muusikariistaga). See on kõik samamoodi toiminud küll läbi gümnaasiumide kogu ajaloo, ja et iga gümnaasium on enda ridadesse soovinud parimaid põhikoolilõpetajaid, pole keegi oma vastuvõtutingimusi vaka all hoidnud, ent viimastel aastatel on toimunud polariseerumist. See tähendab, et osad gümnaasiumid on latti üles- ja teised allapoole lükanud ja soovitud koolis jätkamiseks võib seetõttu vajalik olla valikute tegemine juba põhikooli lõpuastmes. Juba päris mitu aastat on iga gümnaasiumi vastuvõtupiirkonnaks kogu Eesti, seega tasub otsida põnevaid kallakuid ka väljastpoolt Tallinna ja Tartut (AutoCAD Kadrinas, rootsi keel Noarootsis jne).

Kui koolis hakatakse hoolekogusse liikmeid valima

Õppeaasta alguses valitakse ka liikmeid kooli hoolekogudesse. Seadusemuudatused tõid hoolekogudele juurde terve rea vastutusrikkaid ülesandeid, seega tasub igal vähegi kaasalöömisest huvitatud vanemal kindlasti kandideerida. Uute teemadena räägib hoolekogu kaasa näiteks kooli palgakorralduse põhimõtete loomisel, arengukava koostamisel, eelarveprojekti tegemisel, kooli ümberkorraldamisel, direktori valimiskorra tegemisel ja kehtestab õpetajate valimise korra. Hoolekogu nõusolek on aluseks koolivaheaegade või klassi piirsuuruste muutmisel (vt järgnev).

Kui lapse klassis tahetakse õpilaste arvu suurendada

Põhikooli ühes klassis ei tohiks seaduse kohaselt õppida rohkem kui 24 last. Juhul, kui esimesse (või ka seitsmendasse) klassi koguneb algavaks õppeaastaks rohkem lapsi ühe klassikomplekti kohta, tuleb seadusemuudatuse kohaselt teha otsus koostöös kooli hoolekoguga: kas lüüa klass kaheks või avada / jätkata suurema klassiga.

Klassikomplekti suurendamiseks on vajalik hoolekogu ehk lapsevanemate esinduse nõusolek. See on uus nõue ning eks iga hoolekogu, kool ja kohalik omavalitsus lahendab asju oma paremat äranägemist mööda. Hea otsuse tegemine eeldab aktiivset kaasmõtlemist nii kõnealuse klassi lapsevanematelt, kooli õpetajatelt ja juhtkonnalt kui ka kohalikult omavalitsuselt, oma nõudeid seab klassiruumi suurus.

Kuna õpetaja palgaraha koguneb riigi- ja kohaliku omavalitsuse eelarvest ja riigipoolne osa on pearahapõhine, võib olla heaks lahenduseks piirnormist suurem klass kõrgema palgaga väga hea õpetajaga ja/või lisaks tööle võetud näiteks abiõpetajaga. Sobivaim võib olla aga ka kaks väiksemat klassi nii, et kohalik omavalitsus maksab palgaraha õpetajatele rohkem juurde, mis pearahadest muidu puudu jääks. Samas tuleb arvestada, et vähemotiveeritud pedagoog ei tee ka väikeses klassis imet.

Hoolekogu nõusoleku kehtivus on 1 õppeaasta – seega saab, õigemini tulebki aasta pärast olukord üle vaadata. Omavalitsus võib ka otsustada, et tema territooriumil selliseid suurendamisotsuseid tegema ei hakka ja sajandi alguses paika pandud 24 õpilase piirist üle ei minda. Tallinna Linnavalitsus on seevastu otsustanud, et seaduses antud õpilaste arvu piirmäärad nende jaoks nii või teisiti ei kehti.

Enamikke Eestimaa koolidest see teema ei puuduta, kuna klasside keskmine täituvus jääb meil 17 lapse kanti. Ent pered võivad kolida või mõnel muul põhjusel uut kooli valida ka õppeaasta keskel, nii et tihedama rahvastusega koolides tasub lapsevanematega «poliitikaalused» kohapeal kokku leppida ja läbi rääkida igal juhul, samuti soovitaksin kaasata seaduse nõutud hoolekogu liikmete kõrval ka kõiki asjassepuutuvaid lapsevanemaid.

Millal peaks olema koolivaheajad?

Uue asjana saavad koolid soovi korral valida endale meelepärasemad koolivaheaja ajad kui need, mis Haridusministeeriumist pakutakse. Muudatuse tegemiseks on vajalik hoolekogu, st lapsevanemate esindajate nõusolekut, lisaks peavad asja taga seisma ka direktor ning kooli pidaja. Pikka kolmandat veerandit on mõned koolid nädalase sportliku puhkepausiga juba seninigi turgutanud, vastavalt minnakse suvepuhkusele nädal hiljem, ning lapsed peavad pikale ning pimedale talveajale paremini vastu.

Juhul, kui peres on mitu last, kes õpivad erinevates koolides, või kui treeninglaagrid on mingis väga kindlas graafikus, võib muutusi planeeriva kooliga leida ühiselt lapsele sobivamaid kokkuleppeid. Igal juhul on tegemist kohapealsete otsustega.

Ja kõige olulisemana:iga laps on tähtis

Iga laps on tegelikult erivajadustega laps, sest igal lapsel on oma mured ja rõõmud, oma vajakajäämised ning andekused. Kooliseadusesse on nüüdsest oma kindla koha leidnud tugispetsialistid, ja lapse õigus saada kõiki abiteenuseid koolis kohapeal. Uuena on ka selgelt kirjutatud, et õpetaja kõige tähtsam ülesanne koolis on toetada iga õpilase arengut ning aidata igal õpilasel kujundada oma huvi- ja võimetekohast õpiteed. Õpib ikka laps ise, keegi teine seda tööd tema eest ära teha ei saa, ent täiskasvanud saavad koolilast üsna palju aidata. Sisuliselt kirjutati seadusesse juba Lutsu «Kevadest» tuntud õpetaja Lauri hariduspõhimõte, et kes tervet rehkendust teha ei jõua, tehku pool, aga tehku ise ning kes ikka viiulimängu vastu tõsist huvi tunneb, peaks tingimata saama võimaluse oma huvi arendada.

Vähemalt kord aastas toimuvad arenguvestlused koos perekonnaga on see miinimumprogramm, kus lapsevanemad ja õpetajad peaksid oma tähelepanekuid, kõhklusi ja ootusi omavahel jagama. Imed ei juhtu üleöö ja individuaalsele lähenemisele seab piirid ette õpetaja ja perekonna aeg, kooli, omavalitsuse ning perekonna majanduslik võimekus ja veel palju takistusi. Praktilist elu vaadates tuleb öelda, et seaduses on antud eesmärk, kuhu poole püüelda ja mille õnnestumiseks ka lapsevanemad saavad senisest aktiivsemalt kaasa mõelda ning tegutseda.