Linnar Priimägi

FOTO: SCANPIX

E-õpe on hariduse surm ning muudab ülikooli standardset masstoodangut väljastavaks õppeautomaadiks, leiab Linnar Priimägi Õpetajate Lehes.

Juunis lõpetasid bakalaureu­sed, juulis võtsime uued. Ühtedel kolm aastat seljataga, teistel silme ees. Kolm aastat meie elust. Hästi lühike aeg üksteist tundma õppimaks. Liiga lühike – õieti kuritegelikult põgus, sest need esimesed ülikooliaastad on lävepakk tulevasse ellu. See oli noorte elu esimene tõeline valik. See ei tohiks lõppeda võõralt ja valesti.

Me valisime koos. Mitte kõiki, kes tahtsid tulla meie eriala õppima, ei võetud vastu, ei võetud omade hulka. Väljavalituse uhke tunne peaks olema üks tugevamaid meie üliõpilaste hinges, muutudes väärikustundeks elus ja vastutustundeks õpinguis ning erialases töös.

Vaadake ringi! Ülikoolidest ku­jun­datakse meie riigis ning õieti kogu maailmas haridusvabrikuid, kust anonüümsed õppeautomaadid väljastavad standardset masstoodangut. See on hariduse surm. Ja meie Tallinna Ülikoolgi on suunatud sellele surma, kvantiteetõppe teele. Ainuke viis tollele hukule vastu seista on saada aru, et ülikool ei ole mitte ainult õppeasutus, vaid samuti – või pigem eelkõige – kasvatusasutus. Aru saada ning ellu viia too arusaam: ülikool on inimeseks kasvamise koht. Kus veel peaks seda tegema kui mitte siin majas, kunagises pedagoogikaülikoolis!

Kasvatus sünnib inimsuhtluse pinnal. Mitte ükski arvuti ei suuda kedagi kasvatada. Seepärast keelaksin ma igasuguse e-õppe. Selle värdvormi edendajad ka Tallinna Ülikoolis kuulutaksin ma rahvavaenlasteks. Eksamid olgu ikka teadmiste kontroll suulise suhtluse vormis, mitte mehhaaniline ristide tõmbamine testi­lehele. Nood e-õppe tegelased ei taipa ju vähimatki mälu mehhanismidest, ei mõista, et teadmised ei juurdu pelgast külvist rohkem või vähem kivisele pinnale, teadmiste taimed tuleb tugevaks kasvatada, kõrgeks kultiveerida. Seda suudab ainult aednik, mitte ükski kui tahes moodne automaatne kastmissüsteem.

Ülikool olgu kasvatusasutus! Õppejõu ja tudengi akadeemiline isiklik suhtlus on täisväärtusliku erialase elu vundament. Iga lõpetaja peab tohtima uhkusega nimetada oma õpetaja nime.

Kasvatus on kasvatus. Kui vaja, siis tuleb ka sakutada ja nurka panna. Kord küsiti «Prillitoosi» saates ühelt vanaemalt, kas lapsi tohib tutistada. «Muidugi tuleb lapsi tutistada,» ütles vanamammi, «muidu nad teevad, mis nad tahavad!» Eks me oleme oma õpilasigi kantseldanud. Sest me teame, et võtsime oma erialale vastu kõige andekamad soovijad. Kõige andekamad! Nii et kui eksamil kehvalt vastati, siis sai sellel olla ainult üks põhjus – laiskus. Mida ei või sallida. Andekal inimesel on kohustus olla töökas. Loodetavasti oleme selle teadmise vähemalt oma üliõpilastesse suutnud istutada. IT-kolledžis on antud teemal veel tõsiseid probleeme, nagu näitab kolleeg Peeter Lorentsi kaasus. Võitleva harimatuse levik üliõpilaskonnas tuleb peatada drakooniliste vahenditega.

Leidsin netist vaimustava materjali – intervjuud Viimsi lasteaia lastega. Kui terased vastused! Kui osav väljendusviis! Taevake, mõtlesin ma, kuidas küll meie ühiskond peaks neid väikesi isiksusi hoidma, et pisikestest tarkpeadest ei kasvaks suuri lollpäid. Noid viimaseid näeme endi ümber ju küll ja küll. Lollidki peavad ju kusagilt tulema! Kes neid toodab? – Meie igatahes mitte.

Aga lõpetagemgi mõne kuldse lausega nonde lasteaialaste suust.

Kuidas ära tunda, et inimene on ikka tark? – «Et ta … kui sa küsid ta käest midagi, mida sina ei tea, siis ta ütleb sulle.»

Kas vahel on nii, et rumal inimene saab aru, et ta on rumal, või näiteks, kui sa oled rumal, sa ei saagi aru, et sa rumal oled? – «Võib saada, aga seda väga harva juhtub.»

Kas tark teab, et ta tark on? – «Jah … A siis ta on nii tark, et ta ei taha enam hakata lolliks.»

«Noh nii. Teie, me targad lapsed,» ütlesin ma oma lõpetajatele, «minge nüüd ja tehke Eesti elugi targemaks, huvitavamaks, lootusrikkamaks! Inimlikumaks.»

Ceterum censeo: magistriõpe ei tohiks olla kiirendatud bakalaureu­sekursus, mille lõpuks antakse veel pealegi teaduskraad. Magistriõppesse peaks tohtima võtta ainult sama eriala bakalaureuseõppe läbinuid.