Juhtkiri: rohkem kultuurseid leppeid, vähem streike

Foto: Urmas Nemvalts

Ametiühing, tööandjad ja riik istuvad läbirääkimiste laua taga. Käivad konsultatsioonid, et ajakohastada kollektiivseid töösuhteid ning streigiõigust. Seadus võiks eelnõuna peagi kirja saada ja jõustuda ülejärgmisel aastal.

Kindlasti oleks tegemist õigusruumi tublisti korrastava ja seetõttu vajaliku seadusega – viimase paari aastakümne jooksul vaid tehnilisi täpsustusi saanud küsimused pannakse ka põhimõtteliselt paika.

Küllap on praegused kõnelused mingil määral tuleproov tänavu veebruaris ametiühingute keskliidu juhiks valitud Peep Petersonile, kes ametisse astudes muu hulgas ka kõnealust reformi väga tähtsaks pidas.

Peterson saab nüüd näidata oma võimekust konstruktiivse läbirääkijana, andes seeläbi vastuse küsimusele, kas ametiühingute üldiselt nõrk positsioon ühiskonnas võiks tõsiseltvõetavamaks muutuda. Seadis ta ju eesmärgiks nähtavama, nüüdisaegsema, parema mainega ja suurema liikmeskonnaga ametiühingu.

Uksi paugutades läbirääkimistelt lahkumine ja valjuhäälsed streigiähvardused pole kindlasti see, mida avalikkus ametiühingutelt tegelikult ootab – ikka sisulistel analüüsidel põhinevad seisukohad, mille üle saab ja tuleb vaielda, ning mõistagi üldine läbirääkimiste kultuur. Vastasel juhul ei suuda ka ühiskond streikijaid mõista.

Ametiühingute kolmapäevasel pressikonverentsil, kus oma seisukohti tutvustati, ei kõlanud enam nii teravad toonid nagu paar kuud tagasi tehtud avaldustes.

Samuti mitte sotsiaalministeeriumi poolelt. Veel juuli alguses ütles Peterson nimelt ajakirjanduses, et nende esitatud argumendid kaovad ministeeriumis nagu musta auku. Ministeeriumi esindaja märkis seepeale, et ajakirjanduse vahendusel pole töödokumendi faasis mõtet sisulistesse diskussioonidesse laskuda – kommentaare esitavad kõik parterid, sh tööandjad –, küll me omavahel arutame.

Samas räägitakse töösuhetes usaldusest ja õigusloomes kaasamise vajadusest ning selles valguses võiksid ka seisukohad, millega sotsiaalpartnerid praegu konsultatsioonidele lähevad, võimalikult avalikud olla. Kui näiteks töötajate ja tööandja läbirääkimiste korra muudatus toob kaasa sagedasemate streikide riski, nagu väidavad ametiühingud, oleks avalikkusel oluline kaasa mõelda.

Mis puutub streigiõiguste täpsustamisse ja võimalikku piiramisse, siis paljuski jääb see ekspertide vaielda – näiteks see, mis ikkagi on poliitiline streik ja mis mitte. Kuid kõik osalised, ka ametiühingud, peaksid meeles pidama, et alati kompromisse nõudvad kokkulepped on olulisimad ning streik jääb kõige äärmuslikumaks abinõuks, mida üle ekspluateerida ei tasu.