Juhtkiri: kas Eesti on trahviriik?
29. august 2013, 13:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võrreldes viie aasta tagusega on liiklusväärtegude arv kahanenud üle kahe korra.
Paari nädala eest avaldasime Postimehe arvamusküljel vandeadvokaat Leon Glikmani artikli «Trahviriik» (PM 13.08), kus ta kirjutas: «suurem osa aurust pole suunatud mitte tegelikule liiklusohutuse tagamisele, vaid pisieksija ärakasutamisele, sest viimaselt on lihtsam trahviraha kätte saada ja temaga on muidu ka meeldivam suhelda. /…/
Lõpetada tuleks klaperjaht pisirikkujatele ja kogu jõud suunata sellele, et kõrvaldada roolist paadunud liiklushuligaanid, näiteks pimedates kurvides möödasõitjad ja jultunud roolijoodikud.»
See artikkel äratas üldiselt suurt tähelepanu ning mõistagi pahandas politseinikke. Viimaste pahameelt võime inimlikult mõista, aga kuna isegi liikluse valvurite kohta kehtib Vana-Rooma luuletaja Juvenalise küsimus – kes valvab valvureid endid? – on hädatarvilik, et kodanikud kõikvõimalike valvurite vigu märkaksid ja neist avalikult kõneleksid.
Juvenalise teravmeelse küsimuse valguses, mis pole 1800 aastaga kaotanud kübetki oma aktuaalsusest, on selge ja loomulik, et riigi sunnivõimu tegijatel lasubki pidev kohustus oma tegutsemise mõttekust tõestada. Kui kodanikud võivad endale lubada emotsionaalseid hinnanguid, siis valvuritelt ootame fakte.
Kuidas siis on lood trahviriigiga? Tänasest Postimehest saate lugeda, et võrreldes viie aasta taguse ajaga on liiklusväärtegude arv langenud üle kahe korra.
Rahalisi karistusi raskete rikkumiste eest on küll tõstetud, ent reaalselt määratud trahvisummade keskmine jääb maksimummääradele tublisti alla. Politsei ongi keskendunud niisugustele rikkumistele, mis seavad ohtu inimeste elu – liigne sõidukiirus, purjus peaga juhtimine ja turvavööta sõitmine. Neile keskendumistele on väga raske vastu vaielda.
Üle poolte surmaga lõppenud õnnetustes oli nii, et hukkunu ei kasutanud turvavööd. Liigne sõidukiirus on kõige suurem liiklusõnnetuste põhjus. Seda, miks purjuspäi autojuhtimine ohtlik on, ei pea siinkohal vast selgitama. Kuna liikluses hukkunute arv, mis veel kümme aastat tagasi oli lausa katastroofiline, on langenud, siis võiksime uskuda, et midagi on Eestis neis asjus õigesti tehtud.
Muidugi on selle taga terve hulk erineva olulisusega tegureid (näiteks pole meil automaksu – riik ei pärsi uute ja turvalisemate autode ostmist), aga on võimalik näidata seost politsei valikute ja liikluses hukkunute arvu vähenemise vahel.
Tänases lehes toodud arve vaadates ei ole Eesti vähemalt liikluse puhul ja praegu trahviriik ning vähemohtlikele rikkumistele reageerib politsei peaasjalikult (noomiva ja õpetliku?) jutuga.