Urmas Sutrop.

FOTO: .

Klammerdudes liialt võtmevaldkondadesse, võib läbimurre teaduses jääda tulemata. Keeleteadlane Urmas Sutrop kirjutab, et nutika spetsialiseerumise liigne esile­toomine uues teadus-, arendus- ja innovatsiooni­strateegiastekitab paljudes teadlastes võõris­tust.

Praegu valmistatakse ette uut teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegiat aastani 2020. See kannab juba kolmandat korda uhket nime: «Teadmistepõhine Eesti». Eelnõu märksõnadeks on nutikas spetsialiseerumine ja tark riik. Strateegias on välja toodud neli meedet, mis kõik on kindlasti vajalikud ja otstarbekad.

Kahjuks on neist ühe, nutika spetsialiseerumise meetme tegevused tõstetud kogu meie teaduse eelisarendatavateks kasvuvaldkondadeks. Esiteks, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (rakendused tööstuses, küberturvalisus ja tarkvaraarendus).

Teiseks, tervisetehnoloogiad ja -teenused (biotehnoloogia ja e-tervis). Ning kolmandaks, ressursside efektiivsem kasutamine (materjaliteadus ja -tööstus, «tarkade» majade ehitus, tervist toetav toit ja (põlevkivi)keemiatööstus).

Minu eesmärk ei ole neid kasvuvaldkondi kahtluse alla seada, vaid pigem küsida, missugused teadustegevuse valdkonnad on meile olulised rahvuslikest huvidest lähtudes.

Üks «Teadmistepõhise Eesti» lähtekohti on see, et meie teadus- ja arendustegevus toimib ühiskonna ja majanduse huvides. Mis need huvid on, selle kohta saab aimu lausest, et need lähtuvad ühiskonna ja majanduse vajadustest ning tähtsustavad rakendusi. Viis korda viidatakse ka põhiseadusele.

Võib aru saada, et põhiseadusest tulenevalt peetakse silmas eelkõige eesti keele ja kultuuri (kaudsemalt ka teiste humanitaarteaduste, eriti ajaloo) teadus- ja arendustööd. Minu arusaamise järgi on selline lähenemine põhiseadusele kitsas ja piiratud.

Teaduse jaoks on põhiseaduses kõige tähtsam üldprintsiip, mille kohaselt teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad (paragrahv 38). Lisaks on piirang, et kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele (paragrahv 18).

«Teadmistepõhise Eesti» viide põhiseadusele peab täiesti õigustatult silmas selle preambulit, kus riigi ühe põhiülesandena deklareeritakse, et riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Siit tuletatakse ülesanded meie keele, kultuuri ja ajaloo teaduslikuks uurimiseks. Kahjuks vaatavad dokumendi koostajad põhiseaduse preambulit väga kitsalt ning ei märka kõiki selle aspekte.

Ühe valdkonna – nutika spetsialiseerumise – liigne esiletoomine tekitab paljudes teadlastes võõristust. Tagajärjeks on see, et need, kelle tegevust strateegia peaks juhtima, see tähendab teadlased, ei tunne seal ennast ära. Selgelt tunnevad ennast ära nii võtmevaldkondade kui ka eesti keele, kultuuri ja ajaloo uurijad. Aga teised?

Tuleme nüüd tagasi rahvuslike huvide juurde. Presidendi kärajatel möödunud aasta novembris küsis jurist Jüri Raidla, mis on Eesti rahvuslikud huvid, ning vastas sellele küsimusele ise. Rahvuslikud huvid on kodanikkonna poolt 1992. aastal rahvahääletusel heaks kiidetud ja nelja rühmana ära toodud põhiseaduse preambulis. Esiteks, riigi kindlustamine ja arendamine.

Teiseks, vabaduse, õiguse ja õigluse tagamine. Kolmandaks, sisemise ja välimise rahu hoidmine praegustele ja tulevastele põlvedele ühiskondliku edu ja üldise kasu saavutamiseks. Ning lõpuks, eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Need põhiseaduse väärtused ongi meie rahvuslikud huvid ja väljendavad kõike seda, milleks meile oma riiki vaja on. Kui me vaatame neid huve läbi teaduse prisma, siis näeme, et lisaks humanitaarteadustele (eesti keele, kultuuri ja ajaloo uurimine ning arendamine) on riigile ülimalt olulised ka sotsiaalia valdkonna teadused.

Riigi kindlustamiseks ja arendamiseks on väga vajalikud nii riigiteadused, laiemalt kõik poliitikateadused, juura, majandusteadus, kui ka kaitseuuringud. Vabaduse, õiguse ja õigluse tagamiseks on vaja nii filosoofiat, eetikat, sotsiaalteadusi kui ka õigusteadust.

Sisemist ja välimist rahu saab hoida jällegi sotsiaalteaduste panust arvestades, ühiskondliku edu ja üldise kasu saavutamiseks on vaja nii majandusteadust kui ka kõiki eespool nimetatud humanitaar- ja sotsiaalteadusi.

Muidugi tagavad edu ja üldise õitsengu ka kõik loodus- ja täppisteadused, sealhulgas väljavalitud teaduse võtmevaldkonnad, kui nende kaudu majandus edeneb. Samas on siin vastuolu nutika spetsialiseerumise ja selle vahel, et samad või sarnased võtmevaldkonnad on prioriteetideks väga paljudes riikides. Kuidas on aga sellises konkurentsis lood rahvusvahelisel tööjaotusel põhineva nutika spetsialiseerumisega?

Teadusega on veel üks üldine häda. Me ei tea, missugused uued teadustulemused jõuavad kiiresti rakendusteni ning muudavad majandust ja maailma. Kui me klammerdume liialt võtmevaldkondade külge, siis võib tõeline innovaatiline läbimurre teaduses jäädagi tulemata.

Vaatamata sellele, et Eestis elab ainult üks miljon kolmsada tuhat inimest, peab meie riik täitma kõiki samu funktsioone nagu saja miljoni elanikuga suurriik. Nii on lood ka Eesti teadusega. Me vajame väga erinevate valdkondade ja erialade spetsialiste ning eksperte. Ilma nendeta jääb Eesti riik vaimult väetiks, aga me tahame ju olla vaimult suur.

«Teadmistepõhise Eesti» esimene meede räägib teaduse kõrge taseme ja mitmekesisuse kindlustamisest. Oleksin oodanud, et just siin antakse strateegiline lähenemine valdkondade ja erialade mitmekesisusele.

Räägitakse küll põhilistest kõrgharidus- ja kultuurivaldkondadest, kuid puudub selgus, mis need on. Vägisi jääb mulje, et need on ikkagi ainult eelis­arendatavad kasvuvaldkonnad.

Põhiseaduse preambulist ei tohi välja rebida ainult ühte väärtust ning teisi kõrvale jätta. Strateegia «Teadmistepõhine Eesti» oleks palju tugevam, kui see lähtuks tõesti põhiseaduse preambulis väljendatud rahvuslikest huvidest ja ühiskonna vajadustest ning oleks suunavaks dokumendiks kõigile Eesti teadlastele.