Ike Volkov: lintlinn ja tõmbekeskus

Ike Volkov. Foto: Peeter Langovits

Regionaalminister Siim Kiisler tuli lagedale innovaatilise ideega – tõmbekeskused lahendavad riigi probleemid.

Ennevanasti oli olemas Ehituse Teadusliku Uurimise Instituut, kus muu kasuliku kõrval tegeleti ka territoriaalplaneerimisega. Uuriti, kaaluti. Visioone toodeti mitmeid: lintlinn Tallinn-Kohtla-Järve, perspektiivsed ja perspektiivitud asulad ja külad, kolhoosiasulad-tõmbekeskused jne.

Arendustöö viljana näeme lagunevaid kolhoosikeskusi, millega midagi tarka peale ei osata hakata (oma aja arhitektuuri suurteosed – kontorid, kultuurimajad – kaovad maamunalt, kortermajad nende ümber vaaguvad hinge). Ajalooliste külade struktuur on uute keskuste loomisega hävinud, see segadus on tekitanud probleeme maareformiga. Löögem lahti riiulil seisvad kaustad, need on ju olemas!

Haldusreformi puhul pole kasu valdade formaalsest ühendamisest. Valdadel on ülesanded, mida nad peavad täitma: mis on ikkagi loomupäraselt kohaliku omavalitsuse mõte ja ülesanne, mis on kohalikule inimesele vajalik.

Targad inimesed on riigikorralduse asjus südant valutanud, rääkinud, analüüsinud ja ettepanekuid teinud. Näiteks advokaat Jüri Raidla rääkis juba 2011. aasta oktoobris: riigi pidamise reformi küsimuses on peetud hulganisti sõnavõtte, kirjutatud artikleid ja tehtud teaduslikke analüüse. Kõik asjatult. Üha sagedamini ei toimi haldus kooskõlas hea halduse tavadega. Õigusloomes võiks julgelt kasutusele võtta printsiibi «nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik». Reeglina kaasneb enamiku õigusaktide vastuvõtmisega vajadus täiendavate ametnike järele. Tegemist on nõiaringiga, mida ministrid kas ei suuda või ei taha ära lõpetada.

On loetletud omavalitsuse erinevaid ülesanded, milleks on vaja 35 erinevat spetsialisti. Kuidas suudetakse tagada elanikele igal pool samal tasemel teenuste osutamine? See on võimatu. Omavalitsuste võimetus täita oma ülesandeid ja pakkuda elanikele avalikke teenuseid tähendab seda, et paljud põhiseaduses ette nähtud põhiõigused ei ole elanikele tagatud. Riigikogu ülesandeks on likvideerida põhiseadusevastane olukord Eesti kohaliku omavalitsuse korralduses. Ka seda ütles jurist juba mitu aastat tagasi.

Teisalt, kui tekib küsimus mõne ametkonna mõttekusest, siis öeldakse: ärme sellest räägi, nii lepiti (kuskil poliitikute vahel) kokku. Kas see on see argument? Või vaatame ikka üle, mitut ministeeriumi ja millisel kujul meil vaja on. Maavanema institutsiooni kaotamisest on räägitud aastaid. Tulemusteta. Dubleerimine territoriaalse ja valdkondliku juhtimise vahel jätkub täie hooga.

Meie riik on vist ikka väga rikas, et suudab pidada paralleelseid ametkondi, mehitada dubleerivaid ameteid ning pidada raiskavaid koosolekuid. Kõik need ümarlauad, mõõdikud, meetmed, analüüsid, arengukavad, seminarid ja koolitused tekitavad allergiat. Aga inimene, kelle jaoks tegutsetakse, unustatakse. Tegeleme pisiasjade ja asendustegevusega, kanaliseerime inimeste teotahte ümarlauda ja mõttetalgutesse, kuna suured sihid on justkui saavutatud.

Kaitseme linnas pisiulukeid, närilisi ja linnukeste pesapaiku. Nõmmenelk ja pajumardikas määravad linnaehituslikke arenguid. Ja riigi kohustuslik äsjavalminud üldplaneering on jälle üks järjekordne arengukava. Tänapäeval on nõutud elukutse projektijuht, kirjutaja. Meie siht on hägustunud, oleme unustanud eesmärgid. Pole enam ka ühist vaenlast (keda püütakse vahel siiski tekitada).

Meil on lihtsalt liiga hea elu. Meil on väga palju pisikesi, aga karme seadusepügalaid. Ja me saame ometi hakkama! Me oleme elus!