Venemaa survestab valusalt Ukraina eliiti, et ei sünniks Euroopa Liidu ja Ukraina vabakaubanduslepingut, ent Ukraina majanduse kaptenid ei paindu. Miks nad Kremlile alla ei anna, selgitab äritegelane ja poliitikavaatleja Raivo Vare.
Raivo Vare: miks Venemaa Ukrainat kiusab?
28. august 2013, 11:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ukraina on taas teelahkmel. Kas liikuda läände või jääda itta? See on küsimus, mida just praegu lahendatakse nii Kiievis, Brüsselis kui ka Moskvas. Igaüks isemoodi. Miks just nüüd? Sest juba novembris Euroopa Liidu tippkohtumisel Vilniuses peaks allkirjastatama Ukraina assotsiatsiooni- ja vabakaubandusleping Euroopa Liiduga, mis formaalselt määraks riigi majandus- ja ka ühiskonna arengu eelistatud suuna. See ongi taustaks, miks on lahvatanud vormiliselt majanduslik konflikt Venemaaga.
Ukraina ümber toimuva pinnalt on hästi jälgitav viimasele ajale iseloomulik geopoliitika tagasitulek. Zbigniew Brzezinski ei öelnud juhuslikult, et Ukrainata ei saa Venemaast kunagi taas impeeriumi. Venemaa ja lääs on Ukrainas mängimas nullsumma mängu. Kiiev aga on püüdnud välja mängida oma slämmi, balansseerides kahe vahel ja lootes saada soodsaid pakkumisi mõlemalt. Tundub, et aeg kahevahel timmimiseks hakkab otsa saama.
Euroopa Liit pakub Kiievile eelkõige majanduslikku koostööd ja ühiskonna arendamist euroopalike väärtuste baasilt. Pisut varjatumalt ja pehmelt kumab selle kaudu ka Ukraina suveräänsuse ja julgeoleku kindlustamine.
Kreml pakub Moskva patriarhaadi hoitavat õigeusul põhinevate väärtuste raamistikku, julgeolekukoostööd ja energiasõltuvust. Pakub ühist kaubaturgu praeguse tolliliidu ja tulevase Euraasia majanduskoostöö liidu kaudu (milles domineerib Venemaa). Pakub majandushuvidega immutatud eliidi postsovetlikele riikidele omase valitsemismudeli jätkumist.
Kui NATO suhtes valitses rahva hulgas pigem kõhklev või negatiivne hoiak, siis euroliiduga koostöö suhtes see nii pole. Eliidi seas on eurokoostööd soosiv hoiak pigem domineeriv.
Võtmeroll valiku tegemisel on Ukraina poliitilisel ja majanduslikul eliidil. Kusjuures Ukrainat iseloomustab mõlema eliidisegmendi tugev põimumine. Just siia praeguse Venemaa poolt algatatud kaubandussõja juured maetud ongi. Venemaa püüab mõjutada asjade kulgu majanduseliidi huvide kaudu, nagu ta on seda ennegi teinud endise Nõukogude Liidu erinevates nurkades.
Kui Ukraina liigub ELiga tollirežiimi liberaliseerimise suunas, siis peavad tolliliidu riigid mõtlema kaitsemeetmete peale, on sõnanud Venemaa president Vladimir Putin. Tema majandusnõunik Sergei Glazjev aga põrutas otse, et siis peab Venemaa, Valgevene ja Kasahstani tolliliit karmistama tolliprotseduure Ukrainaga ja lõpetama temaga vabakaubandussuhted. Kuidas see võiks välja näha, demonstreeritigi augusti keskel, kui Vene piiril rakendati Ukraina kaupadele ette hoiatamata totaalne kontrollrežiim, mis praktiliselt seiskas kogu Ukraina ekspordi Venemaale. Märkigem, et kellelegi öeldu ebaselgeks ei jääks, kordas Glazjev, et Ukraina piiril kaupade liikumise aeglustamine on «preventiivne meede» ELiga leppe sõlmimise vastu.
Kui varem on tuntud olnud Venemaa algatatud gaasi-, juustu-, torutoodete-, naftatöötlemis-, transiidi- ja muud «sõjad», mis pidid näitama ukrainlastele vajadust hoida Venemaa poole, siis möödunud aasta lõpus eskaleerusid sündmused järsemalt. Kuni selle ajani oli Kiievil illusioon, et õnnestub kuidagi ühitada nii ELi vabakaubanduslepingu ruumi kui ka Venemaa juhitud tolliliidu ruumi reeglid. Kreml ei tõtanud illusiooni ümber lükkama, samal ajal aeg-ajalt algatades eelnimetatud «sõdu».
Siis aga selgus, et see on siiski võimatu. President Viktor Janukovõtš jättis detsembris viimasel hetkel, viidates tehnilistele vajakajäämistele (pärast telefonikõnelusi Josè Manuel Barrosoga), sõitmata tippkohtumisele Moskvasse, kus pidi sõlmitama tolliliiduga liitumise tingimused. Kõigele muule lisaks oli selline käitumine isiklik solvang Venemaa juhile.
Terve poolaasta jooksul jätkus silumine. Ukraina välisministri sõnul ei ole riik niivõrd huvitatud integreerumisest tolliliitu, kui püüab vältida deintegreerumist sellest, sest tolliliidu maade osatähtsus Ukraina väliskaubanduses on 36 protsenti ehk üle 60 miljardi dollari.
Ka Venemaal rahuneti, sest Kremlile tundus, et «Tõmošenko faktor» ei lase lepingul sündida ja siis töötab aeg juba Venemaa kasuks. Siis aga hakkas juunis imbuma informatsiooni, et Saksamaa ja ka mõned teised riigid on siiski valmis lepingu allkirjastama. Tagatipuks andis Julia Tõmošenko vanglast teada, et tema ebaõiglane vangistus ärgu saagu takistuseks Ukraina põhimõttelisi valikuid määrava leppe sõlmimisel.
See pani Kremli tegutsema. Ajakirjanduse andmeil kutsuti kiirkorras kokku tippnõupidamine töötamaks välja plaan, et takistada ELiga lepingu sõlmimist. Ettepanekud koostati väidetavasti sellesama Sergei Glazjevi juhtimisel. Kaasati ka juba ainuüksi oma nimega siintoodud käsitluse tõestuseks oleva Ukraina Valiku – Venemaaga integreerumise suunalise organisatsiooni – juht ja Putinile lähedane jurist, üle 400 miljoni dollarilise varanduse omanik Viktor Medvedšuk, kes on teinud koostööd nii eelmiste Ukraina presidentide Kravtšuki ja Kutšma (tema aparaadi juht) kui ka presidendikandidaadi Janukovõtšiga (tema kunagise valimisstaabi juht).
Juuli lõpus toimus veel üks tähelepanuväärne sündmus – Venemaa ristimise 1025. aastapäeva pühitsemine Kiievis. Jättes kõrvale selle sündmuse muud aspektid, märgiks ära avaliku kõrvakiilu, mille Putin andis oma võõrustajale, kohtudes vaid veerandtunniks ja siis põrutades otse kõnelema Medvedšuki organiseeritud ümarlauale Euraasia ühenduse kasulikkusest võrreldes euroliiduga.
Samal ajal sai kavandatud plaani esimeseks pääsukeseks Ukraina kompvekiimpeeriumi Roshen toodangu sisseveo peatamine tolliliidu egiidi all. Teiste tolliliidu riikide uuringud küll Venemaa põhjendusi ei kinnitanud, aga see pole midagi muutnud. Miks just kommid? Sest see magusatootja on Ukraina rikkuselt kuuenda ja Forbesi nimekirja 953. miljardäri, mõjuka parlamendisaadiku, kunagise välis- ja majandusministri ning Ukraina keskpanga nõukogu esimehe Petro Porošenko oma. Ta on ka paljude masinaehitusettevõtete ning mis peamine, oranži revolutsiooni ühe juhtiva meediakanali ja tänase Euroopa valiku suure toetaja – kanali TV 5 – omanik. Tema on ka üks väheseid praegu poliitiliselt mitteparteilisi oligarhe, kes kunagi oli president Viktor Juštšenko taustajõuks ja peaminister Julia Tõmošenko liitlaseks.
Sellega anti märku nii (mõlemale) oranžile leerile kui ka president Janukovõtši «perekonnale», keda esialgu ei puudutatud, et tolliliidust loobumine ja Ukraina meedia liigne assotsiatsioonilepingu-sõbralikkus pole hea ja maksab näiteks Porošenkole 17 miljoni dollari kaotuse igas kuus. Riigile maksude ja muude asjaosaliste tulude kaotus veel sinna otsa – aasta lõpuni arvestuslikult umbes 125 miljonit dollarit. Kui Ukraina poolelt järgnes sellele äge avalik reaktsioon kõigist kanalitest, siis käivitus järgmine etapp: totaalne piirikontroll.
Pärast Ukraina-poolseid aktiivseid päringuid ja läbirääkimisi, sealhulgas peaministri ja isegi presidendi telefonikõnesid, režiimi pehmendati ning see andis võimaluse teha halva mängu juures head nägu ja rääkida mingitest eriarvamustest tehnilisel tasemel... Peaminister Nikolai Azarov andis teada sisulisest vaherahust.
Märkamata jäi seejuures reaktsioon Ukraina meedias, mis märkimisväärses osas kuulub oligarhide mõjusfääri. See oli vägagi intensiivselt Venemaad süüdistav ja Euroopa valikut kaitsev. Lisaks teatasid mitmed oligarhidele kuuluvad ettevõtted, et peatavad ajutiselt igaks juhuks tarned Venemaale. Tuntuim näide on siin Zaporozhstal – üks Euroopa suuremaid ja konkurentsivõimelist toodangut andev metallurgiakombinaat, mis kuulub Ukraina rikkaimale mehele, Forbesi 47. miljardärile, peamisele president Janukovõtši toetajale Rinat Ahmetovile.
Seega majanduse kaptenid ei paindu. Miks? Ilmselt on neil eelseisvatest kaotustest hoolimata ikkagi kasulikum «minna Euroopasse». Nad kaotavad sel teel küll konkurentsivõimes ja müügis, kuid säilitavad mõju ja oma äriimpeeriumid.
Tolliliitu minnes on neil hirm kaotada oma ärid ennast juba teiste tolliliidu riikide majandusharude ülevõtmisega tõestanud Vene konkurentidele, keda poliitiliselt toetab veel ka riik. Kord juba sees olles on palju raskem sellele survele vastu panna, nagu tõestab neile näitlikult naabri Valgevene kogemus. Seega kahe halva vahel valides valivad nad ikka vähem halva.
Poliitilise eliidi arvamus on samuti kaldumas Euroopa poole, seda nii valijate enamuse arvamust arvestades kui ka lihtsalt mitte taludes suure naabri demonstratiivset survet. Rääkimata majanduseliidi mõju paratamatust arvestamisest. Kui juba viimased ei taha painduda vaatamata kümmekonna miljardi dollarilise tulu kaotamise ohule aastas, siis kuidas saaks seda teha poliitikud? Isegi Moskva-meelseks peetud president Janukovõtš ei saa seda enne eelseisvaid valimisi endale lubada.
Võib arvata, et näeme taas Venemaa teatud valearvestust, kus majandusliku surve demonstratiivne kasutamine poliitilise tahte läbisurumiseks viib hoopis vastupidise tulemuseni. Survestatav talub vaatamata kõigele ära tekkivad kaotused ja orienteerib oma majanduse eelkõige maailma suurimaks turuks jäävale euroliidule, nagu see juhtus omal ajal ka Baltimaadega.
Samas ei saa selles täiesti kindel olla, sest Baltimaade puhul toimisid ka muud olulised faktorid, mis pole kõik asjakohased Ukrainas. See on ikkagi ju nullsumma mäng. Jääb ainult nõustuda Karmo Tüüriga, kes on öelnud ühes kommentaaris, et Ukraina ei peaks seda olukorda võtma kui õnnetust, vaid kui võimalust. Eesti on selle tee juba läbi käinud. Sellised piirangud võivad olla surmavad konkreetsetele firmadele, valusad tervetele tootmisharudele, kuid majandusele tervikuna võib säherdune piirang olla õnnistus, kuna sunnib ümber orienteeruma ja tõusma uuele tasandile.