Martin Hallik

FOTO: SCANPIX

Ülikoolidel oleks ülimalt tark tudengite arvu vähendada, et jääks rohkem aega ja raha tudengite õpetamiseks, kirjutab Tartu Ülikooli õppeprorektor Martin Hallik.

Alates käesolevast aastast on ülikooli sisse saada eriti lihtne, võis lugeda 12. augusti Postimehest. Mis siis muutunud on? Toimus kõrgharidusreform ja tasuta ülikooli õppima pääsemine on nüüd ses mõttes tõepoolest tunduvalt lihtsam.

Tudengikandidaate jääb demograafilise languse tõttu vähemaks, kuid silmapaistvalt rumalamaks pole tudengikandidaadid jäänud. Selle eest au ja kiitus õpetajatele! Ilma teie pühendunud tööta oleks olukord tõepoolest kurb. Aga õnneks on asjalood teistsugused. Olgu siinkohal välja toodud, et Tartu Ülikooli astujate puhul tõusis keskmine punktisumma, millega sisse saadi, mulluselt 79 punktilt sel aastal pea 82 punktile, andes tõestust sellest, et tase on endiselt kõrge ning latt pole kaugeltki langenud.

Kõrgharidusreformi elluviimine toimus asjaolusid arvesse võttes väga kiiresti. Ministeerium ja ülikoolid pingutasid hoolimata kohati väga ägedatest vaidlustest kõvasti. Haridus- ja teadusministeerium rõõmustab, sest poliitika on leidnud rakendust. Ka vastsed tudengid võivad rõõmustada – vana süsteemi järgi oleksid paljud neist oma akadeemilise taseme tõttu õppima pääsenud vaid tasulisele õppekohale.

Ülikoolidki võiks ju olla rahul, sest riik kompenseerib tasulisest õppest kaduvat osa. Arvestades asjaolu, et gümnaasiumilõpetajate hulk väheneb jõuliselt, võiks ülikoolid asuda oma vastuvõttu koomale tõmbama. See oleks igati loogiline. Reaalsus on aga see, et sellel aastal vähendas vastuvõetavate bakalaureusetudengite arvu üksnes Tartu Ülikool, nimelt nelja protsendi jagu.

Teised Eesti ülikoolid säilitasid värsketele tudengitele eelmise aasta kohtade hulga. Pidades silmas riigi ja ülikoolide vahel sõlmitud haldus- ja tulemuslepingute tingimusi, oleks ülimalt tark tudengite arvu vähendada – siis jääks rohkem aega ja raha tudengite õpetamiseks. Ilmselgelt alarahastatud assistendid ja lektorid võiksid sel juhul loota palgatõusu ning üliõpilastel oleks õigus eeldada, et õppejõududel on neile rohkem aega.

Kõrghariduses tähendab iga suurem reform seda, et uue suuna elluviimine võtab aega vähemalt kolm aastat, sest nii pikk on bakalaureuseõppe aeg. Palju on räägitud riigi ootusest vähendada õppekavade arvu. See tähendaks õppekavade liitmist või sulgemist. Kui suhteliselt suurt tehast on võimalik sulgeda poole aastaga, siis ühe õppekava sulgemine võtab aega vähemalt mainitud kolm aastat.

Riik on ülikoolidele garanteerinud mängureeglid aastani 2016. See, mis edasi hakkab toimuma, on alles arutelu faasis. Seni, kuni perspektiivis võib paista, et kvantiteedi näitajad on olulised ning võivad otsustada isegi üle poole tulevaste eelarvete mahust, on väga raske saada ülikoole üksmeelele mahtude vähendamises ja vabaks jääva raha panustamises kvaliteedile.

Sellest tuleneb ka mitmete Eesti ülikoolide alalhoidlik soov säilitada õppekohti, mille tulemuseks on järelkonkursid mitmes Tallinna ülikoolis. Sellel aastal jääb kohti üle ilmselt enamikus ülikoolides, ent selge on see, et järelkonkursside noppest on kõrget õppetöö kvaliteeti raske loota.

Riik on soovinud, et ligipääs kõrgharidusele ei väheneks, samas on aga rõhutatud õppekvaliteedi tõstmise vajadust. Neid kahte asja saab loogiliselt ühendada üksnes siis, kui ülikoolid saaksid tehtava õppetöö eest tunduvalt rohkem raha kui varem. Riik annab nüüd raha küll rohkem, aga ülikoolide sissetulek tervikuna on enam-vähem sama, mis varem, sest riik maksab kinni reformi ehk kompenseerib tasulisest õppest kaduva tulu.

Seega oludes, kui raha juurde ei tule, gümnaasiumilõpetajaid jääb vähemaks ning kvaliteeti tuleb tõsta, tekib selge vajadus õppekohti vähendada. Selles peavad suutma kokku leppida kõik suuremad ülikoolid. Tegu on väga valusa teemaga. Õppejõudude tasandil tekib kohe kartus kaotada töö. Ülikoolide puhul sunnib ebaratsionaalseid otsuseid tegema soov olla kindlasti suurem kui eelmisel aastal ja usk, et kiire kasv teeb ülikooli paremaks.

Kõrghariduse kvaliteedi esimene alustala on kindlus ja stabiilsus edasiste suundade osas, mis kätkeb endas rahastamise stabiilsust nii tingimustes kui ka mahtudes. Võrreldes varasemaga on olukord muutunud märkimisväärselt paremaks, kuna lähema kolme aasta puhul püsib selgus. Ülikoolidel, eriti suurematel, ei ole võimalik väga lühikeste ajavahemike järel vaheldumisi vähendada ja suurendada vastuvõetavate üliõpilaste arvu suures ulatuses. See mõjutaks õppekvaliteeti negatiivselt ja kahju ei suudaks korvata mitte ühegi meetmega.

Julgen väita, et akadeemilise kvaliteedi ehk tulu ja kulu suhte poolest on Eestis antav kõrgharidus praegu maailma üks kõige paremaid. Maailma ülikoolide reitingutabelite üks olulisi alustalasid on üliõpilaste ja õppejõudude suhte mõõtmine. Kui on liiga palju üliõpilasi ühe õppejõu kohta, siis kvaliteeti ikka ei tule!

Eesti vajab arusaama ja kokkulepet, kui palju noori inimesi peaks saama võimaluse jätkata oma haridusteed ülikoolis. Kui me tahame mõjutada järgmise aasta vastuvõttu, siis on aega kolm kuud, sest novembri lõpuks kinnitab enamik ülikoole oma vastuvõtueeskirjad.

Eesti riigi pingutusi kõrgharidusvallas tuleb tunnustada, sest kulude kasvu kiiruse poolest on Eesti OECD riikide hulgas viiendal kohal, mis on vägagi hea näitaja. Ideaalmaailma kirjeldades võiks eeldada, et poliitikute kollektiivne arukus peaks võimaldama rahastamises pakkuda vähemalt 10-aastast perspektiivi.

Oodatavate lõpetajate hulga puhul tuleks arvesse võtta, et iga lõpetanud üliõpilase eest oleks riik maksnud ülikoolile raha, mis on vähemalt võrdne OECD keskmise üliõpilaskoha rahastamisega. Praeguse 4500 euro pealt tuleks liikuda 10 500 euroni üliõpilase kohta. Ilmselt peaks riik paari klausliga määratlema ka realia ja naturalia osatähtsuse oodatavate lõpetajate hulgas, et seni eelkõige selle valdkonnaga tegelenud õppeasutused ei muutuks lõplikult sotsiaalteaduste keskseteks.

Kokkuvõtvalt tahaksin ülikoolihariduse kohta öelda, et kõike ei pea olema rohkem, ei pea olema kõige suurem, aga kõige parem võiks olla küll!