Tanel Terase

FOTO: SCANPIX

Eesti Apteekide Ühenduse juhatuse liige Tanel Terase kirjutab, et patsiendiõiguste direktiivi ülevõtmise eelnõus ei määratleta apteekreid tervishoiutöötajatena, vaid «teenuse osutamisel osalejana» ning see tekitab absurdse olukorra.

Kiirustamine tingib pea alati suuremaid või väiksemaid prohmakaid, eriti nii keeruka ja süstemaatiliselt seotud valdkonna reguleerimisel, nagu seda on tervishoid. Nii ongi juhtunud, et sotsiaalministeeriumis ette valmistatud patsiendiõiguste direktiivi ülevõtmise eelnõu sisu ei ole apteegiteenuse puhul direktiivi nõuetega kooskõlas. Tulemuseks on veider kokteil, mis Eesti õigussüsteemi kuidagi ei sobi ega vasta ka elanike vajadustele.

Direktiiv peab olema üle võetud 25. oktoobriks. Kahjuks on menetlemine toimunud kiirustades ning ebapiisava ajavaruga. Üldjuhul peab valitsus esitama eelnõu riigikogule kuus kuud enne ettenähtud lõpptähtaega. Praeguse seisuga ei ole aga eelnõu veel riigikogusse jõudnud ning eelnõu tähtaegne vastuvõtmine ei ole riigikogu töögraafikut arvestades isegi teoreetiliselt võimalik. Seetõttu tuleks panustada eelnõu sisulisse kvaliteeti.

Direktiivist tulenevalt on apteegiteenus ühemõtteliselt tervishoiuteenus ja apteeker tervishoiutöötaja, kuid sotsiaalministeeriumi ette valmistatud eelnõu eirab jonnakalt direktiivi nõudeid ja kasutab apteekri puhul hoopis segadust tekitavat mõistet «tervishoiuteenuse osutamisel osaleja». Milles on siin probleem? Nimelt, samasugust formuleeringut kasutatakse Eesti õigusruumis ka arstiteaduse üliõpilaste kohta, kes peavad tervishoiuteenust osutama kellegi järelevalve all. Seega tuleb välja nii, et iseseisvalt teenust osutavad kvalifitseeritud apteekrid asetatakse ühele pulgale arstiteaduse tudengitega, kes osutavad teenust tervishoiutöötaja juhendamisel ja vastutusel.

Tekib küsimus, kes on siis apteekri puhul see juhendaja ja vastutaja? Sellist isikut ju pole. Tuleb nentida, et nähtavasti ei ole sotsiaalministeerium aru saanud, et üldarstiabi ja apteegiteenust vaadeldakse direktiivis tervishoiuteenuse kui üldmõiste erinevate alaliikidena, ning on üritanud kirja panna tõdemust, et apteeker tervishoiutöötaja koondnimetaja alla ei kuulu. See on aga väär lähenemine.

Asi läheb aga veelgi segasemaks. Kui eelnõus tuleb juttu teises Euroopa Liidu liikmesriigis ravikindlustatud isikule retseptiravimi väljastamisest, siis sellist tegevust – üllatus, üllatus! – nimetatakse eelnõus erandlikult siiski tervishoiuteenuseks. Niisiis tuleb välja, et Eesti patsientide puhul ei ole retseptiravimi väljastamine tervishoiuteenus, aga mõnest teisest liikmesriigist pärit patsiendi puhul on.

Loomulikult pole kahtlust, et tegelikult ei saa teenuse olemus muutuda sõltuvalt patsiendi päritoluriigist ning eelnõu konstruktsioon on sügavalt vastuoluline ning arusaamatu. Siinjuures olgu öeldud, et direktiivis ei tehta mingit vahet retsepti- ja mitte-retseptiravimite väljastamisel ning selline eristamine on täiesti meelevaldne.

Lisaks jääb painama küsimus, kes on siis Euroopa Liidu patsiendile retseptiravimi väljastamisel tervishoiuteenust osutav tervishoiutöötaja, kui apteeker on kõigest «tervishoiuteenuse osutamisel osaleja» (kes justkui tegutseb kellegi juhendamisel ja vastutusel)?

Määratledes apteegiteenuse osaliselt tervishoiuteenusena ja jättes apteekrid tervishoiutöötajana määratlemata, minnakse vastuollu ka kehtiva tervishoiu regulatsiooniga, sest tervishoiuteenust tohib füüsilise isikuna osutada üksnes tervishoiutöötaja. Seega ei tohiks apteeker ka teise liikmesriigi ravikindlustatule mitte-tervishoiutöötajana retseptiravimit väljastada, mis on tõestuseks sotsiaalministeeriumi lähenemise absurdsusest.

Siseriiklikust õigusloome eeskirjast tuleneb kohustus kasutada Euroopa Liidu õigusega seotud seaduseelnõus samatähenduslikke mõisteid nagu Euroopa Liidu õigusaktis. See on vajalik õigusruumi terviklikkuse ja õigusselguse printsiibi järgimiseks, et hoida põhimõisted ühtsena – nii saab Eesti aru, millest Euroopa räägib ja vastupidi.

Probleemiks ei ole siinjuures ainult vastuolu elementaarse loogika reeglite, õigusselguse põhimõtte ja hea õigusloome eeskirjaga. Eelnõu ignoreerib ka Eesti esmatasandi tervishoiu arengukava 2009–2015.

Selle arengukava järgi on apteegiteenus esmatasandi tervishoiuteenus ning seega on ka apteeker tervishoiutöötaja. Arengukava rakenduskava kohaselt pidi esmatasandi tervishoiu mõiste olema juba 2010. aastal õiguslikult defineeritud ning vastama arengukavale.

Probleemina on rakenduskavas välja toodud apteegiteenuse ebapiisavat integreeritust esmatasandi tervishoidu. Selle probleemiga pole sotsiaalministeerium tegelema asunud. Seega võib öelda, et tervishoiu arengukava lihtsalt ignoreeritakse.

Rahvastiku vananemise ja tervishoiusektori tööjõu pideva liikumise tõttu Eestist Soome, Suurbritanniasse, Skandinaaviasse ja mujale on tervishoiusüsteemi efektiivsus ja tõhus ressursikasutus ülitähtis. Apteegiteenuse tihe sidumine esmatasandi tervishoiuga aitaks vähendada perearstide ja -õdede koormust, parandada elanikkonna tervisenäitajaid, tõsta elukvaliteeti ning hoida kokku kulusid.

Seda saab teha ennekõike julgustades apteekreid osutama erinevaid lisateenuseid (näiteks vereõhu, veresuhkru ja kolesterooli määramine, krooniliste haigete jälgimine, sõltuvushaigete nõustamine, lihtsamate tervisetestide tegemine jne). Kuna aga apteegis on selliste teenuste osutamine praegu reguleerimata, ei julge paljud apteekrid neid osutada. Samas ületab apteekri kättesaadavus mitu korda perearsti kättesaadavust. Mõelgem näiteks lahtiolekuaegadele.

Kahjuks väheneb järjest Eestis perearstide arv ja see toob kaasa suureneva koormuse erakorralise meditsiini osakondadele, mis on hakanud tõsiselt takistama viimaste põhitegevust.

Apteekri korrektne määratlemine tervishoiutöötajana annab apteekrile kindluse lisateenuste pakkumisel. See oleks alus ühtsete standardite ja vastutuste kehtestamiseks, mis on hädavajalik patsientide õiguste kaitseks ning apteegiteenuse arendamiseks. Ka justiitsministeerium on oma kooskõlastuskirjas sotsiaalministeeriumile öelnud selge sõnaga, et apteekrite põhifunktsioon ongi tervishoiuteenuse osutamine.

Seega jääb ühiskonnal üle vaid loota, et kui sotsiaalministeeriumi eelnõu võtab korrektselt üle vaid osa direktiivist, siis ehk teeb riigikogu eelnõule vigade paranduse ning määratleb apteekri korrektselt tervishoiutöötajana.

Autor on endine sotsiaalministeeriumi õigusnõunik.