Neeme Korv: poliithüpiku ilmavaade

Foto: Urmas Nemvalts

Veider kala nimega mudahüpik (Periophthalmus) elab troopilistes mangroovimetsades. Kummaliseks teeb ta eluviisi võime täiesti ebakalalikult ringi hüpelda, kasutades selleks jäsemetaolist uimepaari. Silmad püsti peas nagu poliitik Aadu Kägu jänesekõrvad Toomas Hussari filmis «Seenelkäik».

Poliithüpikud on päriselus ka olemas. Umbes samamoodi, nagu mudahüpikud kargavad lombist lompi, liiguvad poliithüpikud erakonnast erakonda. Iseäranis enne valimisi. Viimased nädalad on toonud kõlavaid uudised küll neist, kes on läinud Keskerakonnast Reformierakonda ja Reformierakonnast Keskerakonda. Mõnestki endisest rahvaliitlasest on saanud sots, veidi varjatumal kujul leidis siin-seal kunagine Villu Reiljani jünger endas peidus olnud orava.

Kui poliitik tahab valijatele meeldida, näitab ta end oma ilmavaate kirgliku kaitsjana. Seda, et kindel ilmavaade inimestele korda läheb, kinnitab roheliste tulemus eelmisel nädalal avalikustatud Emori uuringus. Ollakse vaat et valimiskünnist ületamas, neid toetab viis protsenti küsitletuist. Erakonda, mis oli organisatsioonina nõrguke juba riigikogus veedetud ajal ja mille praeguse esimehe nime teab vaid paadunuim paadunud poliitikavaatlejaist. Erakonda, mis kodulehte vaadates on sisuliselt surnud – volikogu puudub, juhatuse liikmeist osa on piltidel udutatud. Erakonda, mis erakondade rahastamise järelevalve komisjoni hinnangul on pankrotis. Kuid inimesed toetavad ilmavaadet. Vähemalt küsitlustes.

Ma ei taha siinkohal väita, et inimene peaks ühe erakonna või valimisnimekirjaga olema karjääri lõpuni laulatatud. Tegelikult on Eesti poliitikaski näiteid, kus inimest ajendab tõesti liikuma ideaal või eneseteostuse vajadus, mida ta senises organisatsioonis enam enda meelest teha ei saa. Vaba Isamaalise Kodaniku irdumine IRList võiks olla midagi sinnapoole.

Just populaarsuse pärast rõhuvad ka poliithüpikud ilmavaatele. Kes on alati olnud südames liberaal ja kes hingelt vasakpoolne. Kuid hüpetesse pisutki süüvides näeme, et liikumapanevaks jõuks pole sugugi ideaalid, vaid võim (aga mitte võimu võtmine, mis on loogiline, vaid võimalus peesitada võimu juures), raha ja ametikohad. Soov olla mõnusamas lombis, kus rohkem toitu ja mugavam küljealune. Ses mõttes on poliithüpiku ilmavaade sügavalt mudahüpiklik.

Aga küsimus pole ainult hüppajais endis. Poliithüpikuid saadab vastuvõtvas erakonnas enamasti kõlav aplaus – et meeskond tugevnes. Hämmastav, et kõige selle juures imestatakse, et miks suhtub avalikkus erakondadesse nii skeptiliselt, kohati lausa vaenulikult. Et miks ei taheta usaldada neile ilmavaate edendamiseks täiendavat raha, mida mõnes mõttes oleks tõesti vaja.

Hüppa ja karga!