Eesti Õpetajate Liidu juhatuse esimees Margit Timakov kirjutab Postimehe arvamusportaalis kommentaarina haridusminister Jaak Aaviksoo artiklile õppekavadest viimases Õpetajate Lehes, et kui lähtuda õppekavade korrigeerimises mitte pealmisest iluravist vaid sisulisest soovist midagi õppija jaoks huvitavamaks ning tähendusrikkamaks muuta, siis saavutame kindlasti oma eesmärgi, kus Eesti kool on huvitav koht.
Võib arvata, et kõik on elus vähemalt proovinud kokku panna mõnda puslet. Ütleme, et õppekavad on kui kolm pusletükki sajast. Isegi eeldades, et tegemist on ülimalt oluliste tükkidega, mis tervikpildis mingit nüanssi muudavad, ei vii ainuüksi nende kolme tüki paigutuse muutmine ega nende süvaanalüüs meid ei arusaamisele tervikpildist endast ega muuda seda imeväel.
Hetkel on meie riiklikud õppekavad proportsionaalselt tunni- ja ajamahtudega tasakaalust väljas. See tähendab ennekõike, et seda, mida kõike õpilane peaks koolis suutma antud ajaga õppida, aru saada ja mõista, analüüsida ning omandada on kokkuvõttes liiga palju. Õppekavade all mõeldakse tavaliselt ainekavasid, kuid tervikpildi mõistmiseks on vaja meeles pidada, et meil on riiklikult olemas põhikooli ja gümnaasiumi õppekava, mille lahutamatuteks osadeks on seitsme ainevaldkonna ainekavad. Seega võib väita, et peamine ja olulisim on tegelikult kirjas õppekava üldosas; ainekavad esindavad konkreetseid samme üldosa saavutamiseks, sest just üldosas on sõnastatud riiklikud ootused õpilasele, kes kooli lõpetab. Selle osa rakendumine meie koolides lahendaks paljud minister Aaviksoo poolt tema arvamusartiklis Õpetajate Lehes (23.08) esitatud murekohad ja küsimused. Hetkel lähtutakse koolides, aga ka riiklikult koolide rahastamisel ning hindamisel peamiselt ikka aineõpetajatest, ainetundidest ja ainekavadest.
Seega soov õppekavasid vähendada ei tohi kindlasti olla kvantitatiivne otsus; kümne teema asendamine viiega ei pruugi piisav olla. Ministri arvamust täies pikkuses lugedes on aga arusaadav, et mitte see polnud tema peamine sihtmärk. Tundub, et jutt oli hoopis sellest, kuidas jõuda kitsalt konkreetsete teadmiste kramplikult õppelt avara oskustepõhise ning huvi ärgitava lähenemiseni. Ja ÜHE lahendusena on kindlasti ainekavade terviklik käsitlus ja sellest tulenevalt ka teatud mõttes ainekavade mahtude vähendamine, ainete omavaheline suurem seostamine. See omakorda viib aga teema õpetajani, kasutatavate meetodite, olemasolevate (õppe)vahendite, õpetajale esitatavate nõudmiste ning töökoormuseni. Seega, koolist rääkides ja probleeme välja tuues, peab ka lahenduste leidmisel lähenemine terviklik olema nii õppekavade sisu, õpihuvi, ainetundide, koolide rahastamise, välishindamise (sealhulgas riiklikud tasemetööd ja eksamid), õpetajate täiendkoolituse, erinevate õppemeetodite ja paljude teiste koolielu puudutavate teemade lõikes.
Oluline on aga meeles pidada, et õpilaste õpimotivatsioon ja kooliga rahulolu ei sõltu vaid õppekava mahukusest. Vägagi mahukaid ülesandeid võib meeldivas seltskonnas ning oskuslike võtetega päris edukalt ja lõbusalt (ent samas töökalt) lahendada. Seega on õpetaja võtmetegija, kelle abiga saab koolielus palju muuta ning mõjutada. Ühtlasi oskab laste arengust huvituv õpetaja kindlasti ka minimaalse kohustusliku õppemahu juures õpilastele nii õppimise enda kui konkreetse aine põnevaks muuta. Pidev kontroll, stress otsustamatuses ning riigi ja kohaliku omavalitsuse nääklemiste taustal töö tegemises on aga ilmselgelt see, mis mõjutab otseselt nii õpetajate endi kui ka õpilaste rahulolu ja seeläbi omakorda ka omandatavaid oskusi. Pingelises ja närvilises töökeskkonnas ei meeldi kellelegi toimetada – miks me siis arvame, et see jätab mõjutamata meie lapsed?
Keerulisem ülesanne kui konkreetses aines midagi maha tõmbamiseks leida on otsida ja näha tervikpilti. Tervikut õpilases, nendes oskustes, mida talle kooliteel õpetada proovitakse, õpetajas ja koolis, meie hariduselus. Kui me lähtume õppekavade korrigeerimises mitte pealmisest iluravist vaid sisulisest soovist midagi õppija jaoks huvitavamaks ning tähendusrikkamaks muuta, siis saavutame kindlasti oma eesmärgi, kus Eesti kool on huvitav koht, kuhu tahavad igapäevaselt minna nii õpilased kui õpetajad, unustamata koolijuhte ja lapsevanemaid. See eeldab aga, et toome lauale ka teised pusletükid ja arvestame tõsiasjaga, et tänapäeval võib tegemist olla juba 3D puslega.