Juba mõnda aega on valitsus meile sisendanud – pingutage püksirihma, siis saame euro. Olgu selle püha lehma staatusesse tõstetud euro ülima kasulikkusega kuidas on, kuid valitsuse viimased sammud lausa välistavad selle tuleku lähiaastatel.
Olev Raju: püha lehma – euro – hädatapp
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroga liitumiseks peab iga riik täitma viis nõuet, millest kolmega on Eestil probleeme. Siiani ei ole me täitnud inflatsiooni kriteeriumi; sel aastal on kerkinud ka probleeme eelarve tasakaaluga ja pikaajaliste laenude intressidega. Valitsus on eelarvekärpeid pidevalt õigustanud vajadusega iga hinna eest saavutada eurole üleminekuks vajalik tasakaal.
Riigikogus läbi surutud maksureform suurendab küll eelarve tulusid (muide, selle tasakaalustamiseks ebapiisavalt), kuid muudab võimatuks inflatsioonikriteeriumi täitmise.
Kui lisada käibemaksule kaks protsenti, siis kasvavad hinnad ka peaaegu sama palju. Mõne valitsuserakonna poliitiku juttu, et kui käibemaks kasvab kaks protsenti, siis hinnad vaid alla protsendi, võiks liigitada absurdianekdootide lahtrisse.
Hindade tõus vähendab käivet, mistõttu tuleb juurde töötuid nii tootjate kui ka müüjate hulgast. Kütuseaktsiiside tõus ei kergita hindu mitte ainult transpordis, vaid kõikjal – transpordikulutused on ju osa iga toote hinnast. Roheliste häälte hinnaks olev nn keskkonnamaksude tõstmine suurendab omakorda elektri ja ehitamise hindu; seega kasvavad pea kõikide toodete omahinnad ja lõpptulemusena ka tööpuudus.
Ainuüksi nende abinõude arvelt on oodata hindade tõusu üle kahe protsendi. Ja juba see on piisav, et mitte täita inflatsioonikriteeriumi. Kui aga lisame teadlaste arvates vähemalt 0,7-protsendise maavarade möödapääsmatu kallinemise aastas, jälle kerkima hakanud nafta hinna, siit tuleneva bensiini ja gaasi hinna tõusu, tugevnemisnähte näitama hakanud dollari jmt tegurid, on selge, et maksude tõstmise järel me inflatsioonikriteeriumi ei täida. Ja hüvasti, euro.
Miks tõstab valitsus käibemaksu ja kõikvõimalikke keskkonnatasusid? Viimaste tõstmise põhjus on tegelikult lihtlabane – see on roheliste häälte hind hinge vaakuva koalitsiooni elushoidmiseks. Siinkohal meenub lasteraamat «Cippolino seiklused», kus kehtestati maks äikesele, välgule, rahele, vihmale jne. Sadevete soolane maksustamine on vist küll sealt laenatud.
Käibemaksu tõstmine näiteks tulumaksu või kinnisvaramaksu asemel on aga tingitud sellest, et osa erakondi on Eestis ultraliberalistliku ideoloogia vangid. Elementaarloogika ütleb, et tulumaksu suurendamine ei tõsta hindu, pigem langetab neid. Käibemaks aga genereerib hinnatõusu.
Huvitav, kunas valitsus ise tunnistab, et jutt eurost on olnud rahva lollitamine? Et eesmärk on olnud ultraliberalistliku ideoloogia jätkamine ja viimasel ajal just eelkõige võimu külge klammerdumine? Selle nimel võib mõne arvates muidugi ka eurole hüvasti öelda.
Kõige rohkem huvitab mind aga see, kuidas eurost püha lehma teinud valitsusmeelne ajakirjandus nüüd kannapöörde teeb? Lihtsalt vaikib asja maha? Või üritab väita, et käibemaksu tõus ei tõstagi hindu? Või leiab mõne kolli, nagu krooni devalveerimine (muide, seda ei maksa karta), ja hakkab sellega tähelepanu kõrvale juhtima. Huvitav, huvitav...
Hädatapetud loomade liha tunnistatakse tihti inimese toiduks kõlbmatuks ning söödetakse loomadele. Nendeks loomadeks peab nüüd hinnatõusu tõttu olema kogu Eesti rahvas. Eriti rumalasse olukorda paneb käibemaksu ja just energiakandjate aktsiiside tõus aga omavalitsused. Nemad peavad maksma lasteaedade ja koolide küttekulud, tagama linna valgustatuse, lumekoristuse jne.
Lisaraha selleks aga valitsuselt loota pole. Juba tehtud eelarvekärped panid omavalitsused niigi raskesse olukorda. Isegi selline tõesti «peaga linn» nagu Tartu suutis oma eelarve tasakaalustada suurivaevu. Ja seda asfaldiaukude lappimise, heakorra jt kulutuste piiramise ning inimeste palkade vähendamise arvelt.
Kui tuleb oluline küttekulude, tänavavalgustuse hinna jne tõus, siis on isegi Tartu lubamatu valiku ees – kas kärpida õpetajate ja lasteaednike palka või loobuda spordi ja kultuuri (Vanemuine, Rock, hansapäevad jne) toetamisest. Või tõsta lasteaiatasusid tööpuuduse ja vähenevate palkade olukorras. Käsi ei tõuse tegema ühtegi neist.