Tiina Tambaum

FOTO: Erakogu

Kujutage ennast ronimas kuumal suvepäeval Tehvandi torni, suusad õlal, küttev kombinesoon seljas. Võtab lõõtsutama. Küllap lõpuks ikka üles jõuab, kui vahepeal istuda ja puhata saab.

Iga viies inimene meie seas on vanem kui 65, sealjuures 80+ inimeste osakaal läheneb viiele protsendile elanikkonnast. Stimulaatorid tõukavad verd tagant ikka pigem vanades soontes ning metallist puusaliigesed toetavad eakamat skeletti. Ükskõik kui jõuetu inimene ka ei ole, ta ihaleb endaga ise hakkama saada ja oma tegemised ise ära teha. Kilomeeter kodust poodi võib aga olla kõrges eas inimese jaoks sama, mis Tehvandi torn noortele treenimata jalgadele.

Pinke on meil avalikus ruumis vaid seal, kus eeldatakse ootamist või vaatamist: bussipaviljonides ja ootesaalides, parkides ja vaateplatvormidel. On veel kahte tüüpi paiku, kus pinkide kontsentratsioon on tihe – seal, kus liiguvad turistid, ja seal, kus harjutavad tervisesportlased. Just linnusevallidel ja rulluisuteedel on planeerijad eeldanud, et inimene vahepeal väsib ja tahab hinge tõmmata.

Vanemat inimest väsitab ka kõige tavalisem teekond. Et sellest aru saada, ei peagi vana olema. Kes on läbi teinud raseduse, saab meenutada, kui aeglaseks ja kohmakaks võib liikumine muutuda. Kes on jalaluu murdnud, teab, kuidas kargud vähendavad ruumi ja võimalusi.

Ida-Eestis, kus elab rohkem venelasi, näeb rohkem pinke. Isegi väikese Piirissaare kolme küla ühendaval teel on kaskede varjus iga mõnesaja meetri järel pink või pakk. Töökad eestlased on slaavi kultuurile omast maja ees istumist põlglikult tagagi rääkinud. Viiekümnendaid käiv naine meenutas, et omal ajal alevi vahel pandi isegi seda pahaks, kui sõbrannaga niisama jalutasid. Ikka tööd pidi tegema, istumine, see oli poetaguste elustiil. Kunagine kangapoe müüja jälle rääkis, et leti taga tuli tingimata seista, jalga võis puhata vaid suitsunurgas. Ei pea siis imestama, et ta selle pahe kiiresti külge võttis.

Elu ja suhtumised muutuvad. Istumisest on saanud inimese põhitegevus. Istume arvutis, teleka ees ja masinas. Naabritega räägime telefonitsi, kõrvaltänavasse toidukraami järele sõidame autoga. Samas, justkui protestiks istuvale elustiilile, teekonnal kodust poodi, polikliinikusse või raamatukokku istumise võimalust pole. Tallinn on Euroopa üks rohelisemaid linnu, kuid parke ja ilusa arhitektuuriga linnaosasid saavad nautida vaid inimesed, kellel on piisavalt füüsilist jaksu ja energiat nendeni jõuda.

Ants Viro (84) on 700 elanikuga Kõrveküla aleviku põliselanik. Kõrvekülas on ilusad teed, hea ühendus Tartuga, kõik tundub olema käe-jala juures. Ants ise on samuti kuraasi ja hakkamist täis.

«Viimane seiklus oli eide-taadi pidu. Olen püüdnud säilitada kabedamat olemist. Kui ma tantsida ei saaks, siis ma sinna ei lähekski,» selgitab mees elamise põhimõtet. Kuid südamesooned on vahetatud ja päevad pole vennad.

Kuigi koolimajani on Antsul ainult kuus-seitsesada meetrit, tuleb ajalooringi loengusse kõndides vahel poole tee peal valu sisse. «Pink tuleb poole tee peale panna,» naerab vanamees. Ta ei mõtle seda tõsiselt.

Elujõus inimesel on raske ette kujutada vanema inimese vajadusi. Ja vanemad inimesed ei võta oma vajadusi tõsiselt. Samas ühiskond vananeb ja tarbekäikudest loobumisi tuleb aastatega järjest juurde – sest ühe soojaga ei jaksa ning hingetõmbevõimalust ei ole.

Vahur Kersna eestkõnelemisel on Eesti kaunitesse paikadesse püstitatud palju nimelisi pinke. Et nende pinkideni jõuda, oleks vaja pinke poolele teele.