Sirje Niitra: patsiendi suhtes vaenulik avaldus

Sirje Niitra. Foto: Peeter Langovits

Perearstide hiljutine avaldus, et septembrist nad enam patsiendi nõudmisel saatekirju ei väljasta, tekitab hulga küsimusi.

Kõigepealt, mis tähendab patsiendi nõudmisel? Kas keegi on arstile öelnud, et kui ta talle saatekirja ei anna, siis kaebab tohtri kohtusse või on mõni koguni füüsilise karistusega ähvardanud? Kui nii, siis tulnuks ju turvamehed või politsei kutsuda ja asjale ametlik käik anda.

Kas perearstide selts on uurinud või teinud statistikat, kui palju saatekirju väljastatakse puhtalt patsiendi nõudmisel, ilma mingi meditsiinilise näidustuseta? Mina ei usu, et neid palju oleks. Ja kui leidub selliseid tohtreid, kes ilma põhjuseta tervetele inimestele saatekirju väljastavad, siis peaks selts ise nad korrale kutsuma.

Ma ei usu, et on inimesi, kes läheks perearstilt saatekirja küsima, et lihtsalt eriarsti juures aega surnuks lüüa või muidu targa inimesega juttu ajada. Pigem minnakse arsti juurde viimases hädas, vahel kahjuks ka liiga hilja. Ja siis küsivad arstid: «Kus te nii kaua olite?»

Põhjuseta saatekirja väljastamist võiks võrrelda põhjuseta ehk siis ilma meditsiinilise näidustuseta töövõimetus- ehk haiguslehe kirjutamisega. Ehkki seda viimastki on tehtud, on tegu siiski karistamist väärt erandiga.

Kuidas üldse saab perearst enne eriarsti vastavat diagnoosi teada, kas patsiendil on tarvis selle või mõne teise spetsialisti juurde minna? Toon enda näite. Mul on väga tore perearst ühes väikeses tervisekeskuses. Ajast, kui mind on hakanud vaevama seljahäda, mis vahetevahel ka jalga tunda annab, on ta kirjutanud mulle saatekirjad selja- ja puusaröntgenisse, reumatoloogi ja neuroloogi juurde – eelkõige selleks, et osa haigusi välistada. Nüüd tuleks vist ortopeedi juurde minna, aga ei tea, kas julgengi enam saatekirja paluda. Või mitu korda peaksin ütlema sõna «palun», et see nõudmisena ei tunduks?

Õnneks arvan, et saan oma perearstiga hakkama. Otsus üht või teist eriarsti külastada on meil seni sündinud ikka koos arutledes ja analüüse vaagides ning loodan, et see toimub nii edaspidigi. Aga olen kindel, et paljud, kes perearstide avaldust lugenud, ei julge 1. septembrist enam vastuvõtule minnagi.

Eriti küüniliselt kõlab perearstide eestkõneleja Anneli Talviku soovitus minna tasulisse vastuvõttu. Nagunii parandame hambaid oma raha eest ja kui vajame kiiresti abi mõnelt enam nõutud eriarstilt, peame ka praegu selle eest maksma. Proovige näiteks kõrva-nina-kurgu-, naha- või silmaarstile numbrit saada! Isegi järjekorda ei panda. «Aga kui olete nõus maksma, siis võite kohe homme tulla,» kostab pahatihti raviasutuse registratuuri telefonist.

Usun, et sellisest perearsti vastandamisest patsiendile ei võida keegi. Perearstid veel kõige vähem, sest nemad võivad kaotada selle kõige hinnalisema – patsientide usalduse.