Priit Sibul ja Tõnu Viik: kui teeks õige panuse õpetaja isiksusele?

Priit Sibul. Foto: Liis Treimann/Postimees

Lastega tegelevate inimeste palgad tuleks viia kiirendatud korras samale tasemele nagu on lääneriikides, kirjutavad riigikogu liige Priit Sibul (IRL) ja Tallinna Ülikooli professor Tõnu Viik.

Sellest on palju räägitud, et Eesti on tublisti arendanud läänelikke struktuure ja taristut, kuid pole seni veel suutnud seda tulemust inimeste heaolu tõusuks pöörata. Eesti on majandus-, eneseväljendus- ja internetivabaduse poolest koguni maailma enim arenenud riike, kuid rahulolu ja elurõõm on jäänud kasinaks. Poliitiline võõrandatus ja väljaränne on tõususirgel. Lähiajal kasvab hüppeliselt ülalpeetavate arv töötava inimese kohta.

Kuigi me oleme edukalt teostanud ülemineku ühest ühiskonnakorraldusest teise, on paraku tõsi ka see, et arenenud riikide hulgas on Eesti praegu üks kõige vaesemaid riike. Nüüd oleks vaja arendada poliitikat, mis tegeleks ülaltoodud väljakutsetega ja mille keskmes ei oleks enam formaalsed makrotasandi näitajad, vaid inimene: tema võimalus ennast Eestis teostada ja oma elust rõõmu tunda.

Seda on lihtne öelda ja raske teha. Me ei ole harjunud inimesele panustama. Mõtleme vargamäelikult, et enne tuleb asjad korda teha ja siis vaadata, kuidas inimesel läheb ja mis tema hingeelus toimub. Aga kui selline suhtumine kestab küllalt kaua, siis hakkavad inimesed ennast tasapisi teisejärgulisena tundma. Väikesearvulises avatud riigis, mis tahab oma keelt ja kultuuri alal hoida, pole selline suhtumine jätkusuutlik.

Majandusteoorias me teame, mida teha: Eesti peab rabelema välja allhankemajanduse staadiumist, meil on vaja tarku töökohti ja inimesi, kelle elustandard oleks sarnane teiste arenenud riikide omaga ja kes oma elust ja tööst Eestis rõõmu tunneksid, kes tahaksid siin lapsi saada ja kellele nad samasugust elu sooviksid.

On raske uskuda, et palgavaene (täiskohaga töötav, kuid siiski vaesuses elav inimene) soovib oma lastele elu jätkamist sellel maal. Tõsi on ka see, et kõik pole rahas mõõdetav ja materiaalne elustandard pole ainus heaolu kriteerium. Lugupidav ja austusväärne suhtumine, inimese isiksuse väärtustamine moodustab vaat et olulisemagi osa inimeste heaolutundest.

Sellepärast ei olegi majandustegevuse suunamine sugugi ainus võimalus inimest enam väärtustava elukorralduseni jõudmiseks. Kuidas siis võiksid teised valdkonnad sellele kaasa aidata? Kas me oleme inimese väärtustamise eesmärgist lähtuvalt seadnud sihte oma haridussüsteemile ning kitsamalt koolile ja õpetajale? Kas me peame seda eesmärki silmas, kui teeme kultuuripoliitikat või on meie ainus eesmärk kultuuriasutuste kulusid optimeerida? Ja kas tervishoidu arendades on asi teisiti?

Järgnevas keskendume hariduspoliitikale, sest usume, et majanduspoliitika kõrval on targalt seatud hariduspoliitika abil võimalik selle eesmärgi saavutamisel palju ära teha. Seda kahel põhjusel: 1) tark majandus vajab tarku inimesi; 2) väga hea lapsehoolekeskkond võib kujuneda oluliseks noorte migratsiooni pidurdavaks ja neid Eestisse tagasitoovaks teguriks.

Miks ei võiks Eesti olla maa, kus vaatamata suhteliselt madalale palgatasemele on väga hea lapsi saada ja neid üles kasvatada? Selle saavutamine ei vaja ületamatuid ressursse, küll aga oleks vaja seada see prioriteediks ja panustada lastega seotud turvalisusesse, nende tervishoidu ja haridusse rohkem kui keskmiselt.

Kõigepealt tuleb õppida lapsest terviklikult mõtlema. Praegu on nii, et kui lapsel on vaja haridust, on see haridus- ja teadusministeeriumi valdkond, kui laps vajab arstiabi või toetust, on see sotsiaalministeeriumi rida, kui laps tahab kuhugi sõita, vaadatakse majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poole, kusagil on veel ka kohalik omavalitsus jne. Lahendusi võiks tulla justkui mitmelt poolt.

Mure seisneb aga selles, et tegelikult on enamikul juhtudel tarvis tervikkäsitlust. Ei piisa sellest, kui haridussüsteem saab hiilgavalt hakkama, mille tõenduseks peetakse eksamitulemusi ja diplomit. Diplom ei lähe tööle. Tööle läheb inimene, ja selleks et hästi tööd teha, on lisaks eksamiteks õpitud teadmistele vaja ka sotsiaalseid oskusi, tervist, arenenud maailmavaadet, vaimset orientatsiooni, moraalseid väärtusi, enesekindlust ja väärikust.

Kõige selle tekkimiseks vajab terviklikumat käsitlust ka haridussüsteem ise. Sellisele järeldusele jõuti riigikogus 17. jaanuaril, kui oluliselt tähtsa riikliku küsimusena oli arutlusel õpetajaharidus. Me ei oska praegu vastata küsimusele, kas Eesti kool või kooliõpetaja täidab oma ülesande hästi või halvasti, sest me ei tea, mida me koolilt üldse saada tahame.

Kas õpetaja funktsioon seisneb aine-teadmiste edastamises hea eksamisoorituse tarvis või ootame me temalt veel ülaltoodud sotsiaalsete oskuste ja maailmavaateliste väärtushinnangute kujundamist, milleta on mõeldamatu lapse isiksuse areng? Ning milliste meetmetega võiksime me lapse isiksuse arengut soodustada?

Praegu on paraku nii, et keskendutakse vaid arvuliselt mõõdetavatele tulemustele ning kõik muu jääb varju. Lapse tervikliku arengu eesmärke on siin-seal sõnastatud, kuid selle saavutamine jääb ikka veel üsna ähmaseks ja vastuoluliseks.

Riigikogu võttis kevadsuvel vastu uue kutseõppeasutuse seaduse ning põhikooli ja gümnaasiumiseaduse muudatused. Kutseõppes astume nende eesmärkide osas edasi olulise sammu: õpetajat nähakse kutsekoolis kui arendajat, juhti ja koostööpartnerit, kuid ka tema puhul hinnatakse ennekõike erialateadmisi. Üldhariduskooli õpetaja peamine roll on seaduse järgi aga endiselt õppeainete edastamine klassi ees.

Kui me aga räägime õpilase sotsiaalsete oskuste, maailmavaate, vaimsuse ja moraalsete väärtuste arendamisest, tema enesekindluse ja väärikuse kasvust, siis on võimatu üle tähtsustada õpetaja rolli isiksusena. Kunagi ilguti avalikult minister Toivo Maimetsa üle, kes rääkis heast õpetajast. Ometigi on inimene, kes on laste ees, olulisem kui kõik seadustesse kirjutatud paragrahvid kokku. Vaid siis on olemas eeldus, et kooli jõuab seaduse mõte, mitte üksikute määruste täitmine.

Kooli hingeks on ja jääb õpetaja, mitte eksamid, aineprogrammid ega edetabelid. Kuidas kindlustada olukord, et klassi ees oleks täna ja homme inimene, kes oma isikuga inspireerib laste arengut terviklike isiksustena? Sellist arengut, mis suudaks vastata tänase Eesti ees seisvatele ülesannetele? Ei kuidagi teisiti kui et kooliõpetajaks peab minema parim osa meie ühiskonnast, kes ise soovib õpetajaametit pidada.

Kõige tõhusam hoob selle eesmärgi saavutamiseks on õpetaja rolli väärtustamine läbi erakordse panustamise tema palka. Paraku moodustavad meie loomuliku võrdlusbaasi Skandinaavia maad ning inimesi ei ole võimalik sundida oma elu ugandalastega võrdlema.

Kui me tahame, et Eesti oleks maa, kus on ka arenenud lääneriikidega võrreldes väga hea lapsi kasvatada, siis tuleb lastega tegelevate inimeste palgad viia samale tasemele. Need tuleks juba lähiaastatel kahekordistada ja sealt siis edasi liikuda.

See meede võiks tekitada märgatava edasimineku meie põhiseaduslike eesmärkide saavutamise suunas ja kiirendaks inimesekeskse ühiskonna tekkimist Eestis. See näitaks üheaegselt meie riigi suhtumist haridusse ja vaimsusesse ning kiirendaks allhankemajanduse üleminekut targaks majanduseks.

Me mõistame ettepaneku erakorralisust, kuid Eesti ees seisvad väljakutsed vajavad otsustavat poliitilist reageerimist. Selline meede on meile jõukohane ja meie arvates erakorralist investeeringut väärt. Kutsume kõiki selle peale mõtlema ja meie ettepanekuga kaasa tulema. Eesti on jõudnud oma arengus siirdeperioodi lõppu ning vajab uut ja julget poliitilist sihiseadmist.