Mihkel Mutt. FOTO: Peeter Langovits/Postimees

Hämmastav, et Tallinna-Tartu maantee ehituse sisuliselt katki jätame, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt. Sellest võinuks saada meie au ja uhkus, Eesti Vabariigi üks monumente.

Üle paari nädala on möödas, kui teatati, et Tallinna-Tartu maantee ehitus jääb sisuliselt katki. Üllatav, kui vähe see uudis siiski vastukaja leidis. Justkui järjekordne märk käegalöömisest, et ah, meil ei saagi ju midagi õnnestuda. Muidugi, suur hulk aktiivses eas inimesi muretseb rohkem välismaistele marjamaadele viivate ühendusliinide kui mingi kohaliku teekese pärast. Ja praegu on puhkuste aeg. Kuigi just suvine ringisõitmine peaks mõtted maanteedele viima.

Miks on see asi tähtis? Võtkem sulgude ette, et Tallinna-Tartu tee on eluohtlik ja närvesööv – see on üldteada. Aga need 187 kilomeetrit on Eestile midagi enamat kui lihtsalt maantee, st asfaldiriba liiklusmärkidega.

Eestis on ajalooliselt kaks keskust ja praegugi on meil õieti ainult kaks euroopalikus mõõtkavas linna. Tallinna ja Tartu vaheline joon on nagu mõtteline telg, mis Eestit püsti hoiab. Eelkõige sümboolselt, kuigi ka praktiline külg on väljaspool kahtlust.

Eesti on väike hõredalt asustatud maa. On ilmselt paratamatu, et me ei suuda oma ressurssidega jätkata asustust kõikjal üle Eesti, kus see on kunagi olnud. Aga on mingi piir, kust allapoole laskuda enam ei saa. Vähemalt keskused peavad olema isekeskis hästi integreeritud. See on Eestile ainus võimalus üldse midagi olla, mingit kaalukust saavutada. Kui Tallinn ja Tartu hakkavad irdu vajuma, tähendaks see moraalset kapitulatsiooni ja jätkusuutmatust, Eesti murduks pooleks.

Suurejoonelisest Tallinna-Tartu maanteest oleks võinud saada meie au ja uhkus, Eesti Vabariigi üks monumente, sajandi projekt. Selleks olid kõik eeldused niihästi asukoha kui tähenduslike tagamaade mõttes. Rail Baltic või Via Baltica on toredad ka, aga Tallinna ja Tartu teel on teine varjund, see on midagi endale, sisemiseks tarbeks, see oleks märk sellest, et me ei ela ainult välismaa poole ja teiste jaoks, vaid oleme ise ka midagi, et meil on oma elu ja oma majapidamine. See oleks võinud olla tähis sellest, et me siiski suudame oma asju ajada.

Et see ehitus nihkub ebamääraselt järgmistele põlvkondadele, tundub mõistusevastane. Uue tähenduse omandab tekkivas kontekstis röögatu Mäo ristmik. Kahtlasena mõjus see algusest peale, aga nüüd süvendab see muljet koordineerimatusest, üldisema plaani puudumisest, hetkele elamisest. See ristmik on nagu miljonipeldik eterniitkatustega lobudike ees, nagu nikeldatud käerauad vileda nõukaaegse ülikonna varrukate küljes. Peagi hakkab see remondiraha nõudma. Mäo ristmiku kõrval on Tallinna vabadussammas täitsa süütu asi, sest esteetilises plaanis harjub inimene kõigega.

Et Tallinna-Tartu maantee oleks meie oludes nii hea kui võimalik, tundub endastmõistetav. Aga et see on isegi kehvem kui umbes sama tähtsusastme teed Pärnu ja Narva suunal, et isegi näiteks Türi tagant Balti keti kivi kohalt Viljandi maanteeni viiv tee on ilusam, siis muutud paranoiliseks ja hakkad oletama igasuguseid põhjusi. Pole ju nt saladus, et Tartu ja Tallinna (n-ö peaga ja pealinna) vahel on alati pingeid olnud. Tahab keegi Tartut kägistada? Kardab keegi, et kui tee paraneb, siis viiakse veel mõni ministeerium või riigiasutus Tartusse üle? Kas on äkki mängus raudteemaffia karvane käsi?

Tartlaste «traadita telegrahv» teab pajatada, et ühe meie juhterakonna paaril väga kõrgel tegelasel on Raadil tulevase Eesti Rahva Muuseumi lähistel kinnisvara ja järelikult majandushuvisid. Kuigi see fakt peaks just vastupidi... Muide, see ERM... Kuidas loota, et Tallinna lennujaamast või ükskõik kust hakkavad bussitäied hiinlasi Raadile vurama, kui see võtab kaks ja pool tundi? Sest hiinlaste jaoks ei ole 187 kilomeetrit tõesti mingi vahemaa, kui oleks normaalne ühendus.

Autostumine, era- ja ühistranspordi vahekord ei puutu asjasse. Halb tee on nuhtlus ka bussiga sõitjale. Istud, ja mõtled stoiliselt, et mõned asjad ei muutu. Naisterahva rasedus kestab vabas Eestis üheksa kuud nagu nõukaajal ja bussiteekond Tartust Tallinna kaks ja pool tundi nagu üliõpilasena Ikarusega sõites.

Kõik need jutud maantee vähesest tasuvusest ei kannata kriitikat. Kas mõnele ei ole ikka veel kohale jõudnud, et väikeriigi puhul ei saa niimoodi vaadata? Puhtfinantsilises mõttes on ühemiljonilise põhirahvaga riiki pidada priiskamine. See kehtib niihästi emakeelse kõrghariduse kui kõige muu, sealhulgas peamise maantee kohta.

Kui seal on liiklus euronormatiividega võrreldes hõre (ehkki sinna teele ei mahugi rohkem ja paljud mu tuttavad sõidavad ühest linnast teise ringiga), siis järeldub loogiliselt, et Eestis on üldse inimesi liiga hõredalt. Mis tore uudis! (Paneme poe kinni, pooleteise põlvkonna jooksul saavad lapsed ingliskeelseteks jne.) Kui ühe liikmesriigi kahe tähtsaima keskuse vahel normaalse tee ehitamise toetamine ei kuulu Euroopa Liidu menüüsse, siis tuleb meil sellest teha omad järeldused ka liidu enda suhtes.

On ikka nukker, kui Tallinna ja Tartu maantee jääbki taasiseseisvunud Eestis naerukohaks, saamatuse sümboliks, luhtunud unistuste verstapostiks. Erakond, kes sellele vastu astub ja võtab maantee valmisehitamise oma programmi, on tulevastel riigikogu valimistel võidumees.