Viimastel aastatel on räägitud juba tüütuseni sellest, et Eestil ei ole enam suuri eesmärke. Võib-olla ongi käes õige aeg asendada need väikestega. Üheks selliseks väikeseks eesmärgiks võiks olla valimisaktiivsuse tõstmine Rootsi tasemele, arvab Viljandi protestikandidaat Andres Laiapea Postimehe arvamusportaalis.
Kõrge valimisaktiivsus ei saa loomulikult olla eesmärk iseeneses, aga see on siiski suhteliselt hea indikaator, mis näitab kodanike huvi ühiskondlike protsesside vastu ja soovi nendes kaasa rääkida.
Meil on vaadatud maailmast eeskujusid otsides sageli üle mere Rootsi poole. Seal on valimisaktiivsus olnud kohalikel valimistel üldiselt kaheksakümne protsendi kandis. Selleni on meil täna minna muidugi veel pikk maa, aga kui me tahame, et Eestis kujuneks lõpuks tõesti välja põhjamaine demokraatlik ühiskond, kus ideede turuplatsil valitseb vaba konkurents ja tõeline arvamuste paljusus, siis ei tohiks selle saavutamine olla täiesti utoopiline siht.
2009. aastal tõusis valimisaktiivsus Eestis kohalikel valimistel esimest korda pärast iseseisvuse taastamist üle kuuekümne protsendi. Kui arvestada, et 2005. aastal jäi see alla viiekümne protsendi, siis oli toimunud kasv juba päris muljetavaldav, aga saaks kindlasti veel paremini.
Ajalugu kinnitab, et see on võimalik. Sarnane leige osavõtt iseloomustas kohalikke valimisi Eestis ka vabariigi algusaegadel, kuid 1934. aasta jaanuaris toimus valimisaktiivsuse plahvatuslik kasv. Mis oli siis teisiti kui varasematel kordadel? Poliitilisele areenile oli kerkinud võimsalt vabadussõjalaste liikumine, mis kujutas endast tõelist alternatiivi erakondade ülemvõimule.
Kas midagi sarnast saaks korduda tänapäeval? Kindlasti mitte päris sellisel kujul, aga paljuräägitud vabakonnal on ju tõesti mõningaid ühisjooni vabadussõjalaste liikumisega, esmajoones muidugi kriitiline suhtumine partokraatiasse. Sellelt pinnalt peaks valimisaktiivsuse kasvatamine olema nüüd vähemalt teoreetiliselt täiesti võimalik.
Kui erakondades pettunud ei näe sel sügisel enda omavalitsuses sobivat valimisliitu või protestikandidaati, siis on ka valimissedeli rikkumine kahtlemata parem valik kui lihtsalt valimistest kõrvale jäämine, sest madal valimisaktiivsus ei paista meie uusnomenklatuuri tegelikult üldse morjendavat, aga sedeli rikkumisega näitab inimene valmisolekut oma rahulolematuse aktiivseks väljendamiseks ja see paneb võimukandjad kindlasti muretsema.
Jääb ainult üle loota, et kui eelseisvatel valimistel kordub 1934. aasta jaanuaris juhtunu, siis ei järgne sellele mingit tänapäevast versiooni 1934. aasta märtsist. Eelkõige tasub kõigil pidada nüüd meeles seda, et hääled kuuluvad valijatele, kes teevad nendega valimistel mida ise tahavad, mitte ühele või teisele erakonnale või erakondade grupeeringule.