Siilaberg: kelle huve esindab erakool?

Tarvo Siilaberg. Foto: Erakogu

Tartu Luterliku Peetri Kooli direktor Tarvo Siilaberg arutleb Postimehe arvamusportaalis selle üle, kelle huve esindab meie haridusmaastikul erakool.

Algav õppeaasta on Eesti haridusmaastiku jaoks märgilise tähendusega – võrreldes varasematega alustab erakordselt palju uusi erakoole. Tänavu koolitusluba taotlenute hulgas oli neid lausa üheksa. Selliste arenguteni viinud tõukejõude on püütud põhjendada soodsa seadusandliku kontekstiga. Kuid sellest ei piisa. (Era)kooli loomiseks tarvilik idealismi, ettevõtlikkuse ja teadmiste koostoime on hoomatav ja mõistetav üksnes asjaosalistele.

Mis siiski on viinud eraõigusliku haridusinitsiatiivi tõusuni? Näib, et Eesti ühiskonnas on üldisem otsingute aeg, millest ei saa jääda puutumata ka hariduselu. Mida ühetaolisem ja ühesuunalisem on munitsipaal- ja riigikoolides antav haridus, seda suurem hulk vanemaid soovib oma lastele pakkuda alternatiive. Seda suurem hulk on ka õpetajaid, kes on väsinud silmitsi seismast end taastoova formalismiga haridussüsteemis ja tahaksid teha „midagi tõelist». Riigi ja kohalike omavalitsuste poolt peetav koolivõrk on tervikuna seotud teatud tüüpi kinnistunud arusaamadega (eetilised, ideoloogilised) või nt rõhutatult sekulariseeritud. Riigi seisukohast pole võimalik (ega ka vajalik) kõiki erisoove teostada – vastav roll saabki olla vaid erakoolidel. Samas, head haridust pakkuvatest koolidest on alati puudus.

Eelpoolöeldut arvesse võttes on seda kurioossem ja kahetsusväärsem, et reaktsioonina uute erakoolide kui kodanikualgatuslike haridusinitsiatiivide tekkimisele kõneldakse haridusametlikes ringkondades selgesilmselt ja avalikult täiendavtest «hoobadest», millega kohalik omavalitsus võiks tulevikus uute erakoolide tekkimist normeerida.

Ajad, mil «era» ja «äri» olid Eestis samatähenduslikud mõisted on jäänud sellesse minevikku, kui meie ühiskond pidi toime tulema tõsisemate kasvuraskustega. See on mineviku taak. Tänapäeval tekkivate erakoolide pidajateks on rõhuvas enamuses kodanikualgatuslikud MTÜd ja SAd.  Oma eripäradele vaatamata, on nad kõik pidanud koolitusloa saamiseks täitma riiklikult kehtestatud üldised nõuded õppekava, kooliruumide ja personali kvalifikatisooni osas ning on vastutavad haridus- ja teadusministeeriumi järelvalve ees. Kõik see on kantud põhimõttest, et haridus on avalik hüve – vaatamata sellele, kas kooli pidajaks on kohalik omavalitsus, riik või MTÜ. Siinjuures on erakooli pidaja riigile ja kohalikule omavalitsusele loomulikuks partneriks. Demokraatlikus ühiskonnas esindavad nii era- kui avalikõiguslik kooli pidaja sama kogukonna liikmete tahet paremale elukeskkonnale, sh haridusele. Näiteks saavad traditisonaalsed kirikud olla kohalikule omavalitsusele usaldusväärseks, aga ka teednäitavaks partneriks väärtuspõhise hariduselu edendamisel, mis on kinnitust leidnud mitmete tegutsevate kristlike erakoolide puhul.

Erakoolid kui kodanikualgatuslikud haridusinitsiatiivid mitmekesistavad kohalikku haridusmaastikku ja loovad alternatiive olemasolevatele. See omakorda on arenenud demokraatia tunnuseks, mis tähendab huvide, seisukohtade ja vaadete paljusust. Iga haridusuuenduslik kodanikualgatus, mis panustada kohaliku elukeskkonna paremaks muutmisse, väljendab otseselt kogukonnaliikmete tahet ehk hääletamist tegude kaudu ning väärib asjakohast mõistmist (ehk kaasamist) ka kohaliku ja riiklike võimu poolt.

Kaasamise seisukohast on haridus avalik hüve, mille lepingulisest delegeerimisest võidavad nii riik kui kohalik omavalitsus (loe: maksumaksjad) ka majanduslikus mõttes. Eesti haridussüsteemi rahastamismudel lähtub piltlikult öeldes õpilase vajadustest, nn haridusraha liigub õpilasega kaasa. Seega moodustavad, sarnaselt munitsipaalkoolidele ja –lasteaedadele, ka eraõppeasutuse tuludest suure osa eraldised riigi- ja valla- või linnaeelarvest. Delegeerides hariduse kui avaliku teenuse pakkumise erakoolile, säästab kohalik omavalitsus koolivõrgu ekspluatatsioonikuludelt, koolihoonete rajamine ja ülevalpidamine jääb erakooli pidaja kanda, ja tagab samas – sh tänu riiklikult korraldatud järelvalvele  – kvaliteetse haridusandmise. Tulemuseks on õpilase huvidest lähtuv ja efektiivselt korraldatud hariduselu. Tähendab ju õigus haridusele kodaniku- ja poliitilise õigusena seda, et riik peab võimaldama koolide rajamist (mitte tegelma koolivõrgu ümberkorraldamise ettekäändel kinnisvaraarendusega).

Naastes pealkirjas esitatud küsimuse juurde: erakool kui kodanikualgatuslik haridusinitsiatiiv esindab otseselt kodanike põhiõiguste ja vabaduste teostamist. Põhiseadusest lähtuvalt on kooli pidamise eesmärgiks hariduse kui igaüheõiguse kättesaavaks tegemine, kuid laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel (Põhiseadus, § 37). Nimetatud valik väljendub erakoolide kui alternatiivsete haridusinitsiatiivide loomises ja nende kasuks otsustamises oma lapse haridustee valikul. Sellel oma korda on otsene seos põhiseadusliku õigusega koonduda mittetulundusühingutesse ja –liitudesse. Seega – tõkestada (normeerida) erakoolide kui kodanikualgatuslike ettevõtmiste teket argumentidega, et neid on ühe või teise valla või linna kohta juba «piisavalt», tähendab tõsist põhiseaduslike õiguste riivet, kui mitte öelda et rikkumist. Küsimuseks, mis aga jätkuvalt jääb janunema sisulise ühiskondliku arutelu järele, on: kelle huve esindab riigi- ja munitsipaalkool?