Rainer Vakra

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Riigikogu keskkonnakomisjoni liige Rainer Vakra kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et soomlaste prügi põletamine on Eesti Energia räpane äri, selle maksab kinni kohalik tarbija ning rohelisest energiast on asi väga kaugel.

Eesti Energia Iru prügielektrijaam kavatseb importida Soomest ja Suurbritanniast kümnendiku prügist, mida on vaja jaama käimashoidmiseks. See tähendab, et vähemalt 20 000–30 000 tonni prügi aastas tuuakse laevadega Maarjamaale ja aetakse siin ahju. Sellise koguse olmesodi tootmiseks läheks näiteks nõmmekatel aega umbes neli aastat. Eesti Energia reklaamib seda kui keskkonnasäästlikku lahendust. Tegelikult on sellel äril tume ja räpane külg – selle «lahenduse» maksab kinni kohalik tarbija ja rohelisest energiast on asi väga kaugel.

Põletamine Eesti Energia kateldes on majanduslikult kasulik vaid kahel põhjusel. Ühelt poolt on nii Suurbritannias kui ka Soomes riiklikult kehtestatud saastamisele kõrgemad hinnad ning maksude erinevuse tõttu on mõistlik saata oma sodi sadade kilomeetrite kaugusele Eestisse. Iseenesest võiksime tõesti lääneeurooplaste jäätmeid käidelda Eestis, kui keskkonnanõudeid järgitakse ning Soome ja Suurbritannia seeläbi Eesti majandusele peale maksavad. See, mis ühelt poolt tundub jäätmete impordina, on teiselt poolt tõesti teenuste eksport, millest meie saame tööd, raha ja majanduskasvu. Aga sellel mündil on ka teine pool.

Esiteks toetab välismaise prügi põletamist rahaliselt Eesti riik. Eesti Energia retoorika on see, et tegu on koostootmistoetuse, mitte jäätmete põletamise toetusega. Sama loogika järgi võiks küsida toetusi põlevkivist elektri tootmiseks efektiivsel koostootmisrežiimil. Lõppkokkuvõttes maksavad toetuse kinni kõik Eesti elektritarbijad, kelle Eesti Energia poolt esitatud võrguteenuste arvel on lisaks küsitud raha n-ö taastuvenergia tasu katteks. Aus oleks edaspidi panna eraldi rida: «Eesti ja välismaa jäätmetest elektri tootmise eest tõhusas koostootmisrežiimis – XXX eurot». Ja nii iga jumala kuu. Siis saaks tarbija ka aru, mille eest ja kellele ta tegelikult maksab.

Teiseks on selline prügiturism keskkonnahoiu mõttes ebamõistlik lahendus. Kui vaadata ökoloogilist jalajälge, siis jäätmekäitluse üleeuroopaliseks aluspõhimõtteks on, et jäätmekäitlus peab toimuma võimalikult tekkekohapõhiselt. Lisaks on prügipõletamine jäätmetekäitluse hierarhias vaid üks samm kõrgemal ladestamisest. Peamiseks sorteerimist pidurdavaks teguriks on Iru prüginälg ja toetuste abil odavaks pressitud hind. See tähendab, et praegu puudub majanduslik huvi mõelda ja käituda keskkonnahoidlikult.

Kolmandaks ei tohi unustada, et kui me sorteerimata prügi põletame, tekib iga ahju mineva tonni kohta pea 250 kilogrammi tuhka ja 25 kilogrammi ohtlikke jäätmeid. Tekkinud koldetuhk maetakse aga lihtsalt prügimäele. Seega iga neljanda Muuga sadamas tühjaks lossitud suure kaubalaeva prügilast ladestatakse tegelikult Jõelähtme prügilasse. Siia lisandub veel vajadus utiliseerida ja leida lahendus tekkinud ohtlikele jäätmetele, mida praegu käitlemiseks Soome tagasi viiakse. Juhin tähelepanu, et mistahes põletamise juures on kõrvalproduktiks korstna kaudu välisõhku paiskuvad kasvuhoonegaasid. See, et need euronormidele vastavad, ei tähenda seda, et Eesti looduskeskkond selle üle rõõmu tunneks.

Kokkuvõtteks on tekkinud ebamõistliku olukorra lahenduseks lihtne võimalus: tuleb lõpetada elektritarbijatele kohustuslik Eesti Energia prügipõletamise toetamine. See annab võimaluse, hoolimata seni täitmata lubadustest, alandada kodukulusid ning väärtustada jäätmete sorteerimist ja taaskasutamist.