Uve Poom ja Ivan Lavrentjev: ajalugu valitseb meie üle

Uve Poom, SA Unitas juht Foto: Peeter Langovits

Meil on kohustus ajalooga tegeleda, sest muidu valitseb see meie üle - või selle abil valitsetakse meie üle, kirjutatavad sihtasutuse Unitas juht Uve Poom ja MTÜ Avatud Vabariik liige Ivan Lavrentjev Postimehe arvamusportaalis.

23. august on Euroopa ajaloos oluline päev. Sel päeval 1939. aastal sõlmiti kuritegelik pakt, millega kaks totalitaarset režiimi jagasid Euroopa suveräänsed riigid «mõjusfääridesse» ja kirjutasid alla Teise maailmasõja algatamise ametlikule otsusele. Sel päeval 1989. aastal seisid kaks miljonit inimest käsikäes ja see tähistas Balti riikide taasiseseisvumise algust. Neid kannatusi ja lootusi täis päevi on kõigil sõdade ja repressioonide all kannatanud rahvastel. Ning neil päevil peame meeles pidama, et ajalugu valitseb meie üle.

Viimase paari aasta jooksul on kostunud hääli, millega kutsutakse üles ajalooga vähem tegelema, umbes nagu meid kutsutakse üles (poole) vähem jooma. Tujurikkuja satiir langes viljakale pinnasele ja seda ka poliitikute Stanislav Tšerepanovi ja Gennadi Afanasjevi soovitus kehtestada moratoorium Eesti okupatsiooni puudutavale arutelule. Kuid soov ainult tulevikku vaadata on ohtlik tee.
 
Nimelt kujundavad mastaapsed ajaloosündmused, eriti kui need on seotud raskete inimõiguste rikkumistega, tahes-tahtmata rahva kollektiivset identiteeti. Paljude eestlaste ja venelaste jaoks on ajalooga seotud ning kohati vastanduvad hoiakud viimastel aastatel kristalliseerunud ning nendest «üle olla» ei ole valiku küsimus (isegi paremates peredes).

Ajaloolised veendumused, olgu need rajatud faktidele, valedele või pooltõdedele, mõjutavad nii argiseid kui ka riikliku tähtsusega poliitilisi otsuseid. Ja kui me ise ajalooga ei tegele, siis meie tahtest sõltumata on paljudel kiusatus teha seda meie eest - ja meie suhtes.
 
Ajalugu on lihtne kasutada rahva üle valitsemiseks - juba Machiavelli on kirjutanud, kuidas käsitleda ajalugu võimule saamisel ja selle kindlustamisel. Eestis on heaks näiteks 2007. aasta üldvalimised, kui Pronkssõduri «kolimine» valitsusparteide üheks müügiargumendiks kujunes. Samuti on populistlik ja isegi eksitav Vladimir Putini käsitlus Euroopa lähiajaloost, eriti NSVL puhtkangelaslikust rollist Euroopa, k. a Eesti vabastamisel (hiljuti valmis seaduseelnõu, mille järgi võib Punaarmee kriitikuid karistada kuni viieaastase vangistamisega). Need selgitused taastoodavad lõhesid, mis rahvaid juba niigi pikalt lahutanud on.
 
Me peame märkama, kui poliitikud meie tõekspidamised oma valimisvankrite ette rakendavad, sest pahatihti pole põhjuseks siiras soov ajalooga tegeleda, vaid ajendiks on valimisvõit. Samas ei tähenda see, et iga mälupoliitika on halb. Mälestamist ja ajalooõpetust on võimalik ka positiivsetel, ajalooga toimetulekut toetavatel eesmärkidel ellu viia.

Meil on võimalik valida konstruktiivne, tulevikku vaatav mälupoliitika. Saksamaal on ajalooga aastakümneid tegeletud denatsifitseerimise eesmärgil. Seda tehakse humanistlikel alustel ja põhjaliku haridustöö kaasabil, mis on tinginud Hitleri kuritegude ühemõttelise hukkamõistu sõltumata sellest, mis erakonna käes on parasjagu liidukantsleri portfell. Samas on endistel Nõukogude bloki  ühiskondadel tervisliku ja lepitava mälupoliitikani jõudmisel veel pikk tee käia.
 
Näiteks Eestis ja Poolas, nagu ka Iisraelis, käsitletakse ajalugu selgelt rahvuslikust perspektiivist ja me oleme hõivanud kohad enim kannatanud rahvaste edetabeli ülemises otsas. Venemaal on desovetiseerimine just rahva vähese huvi ning poliitilise tahte puudumise tõttu aga üldse soiku jäänud. Seepärast püsib võimul nomenklatuur 2.0 – hilis-NSVL struktuuridest pärit korrumpeerunud eliit, kelle jaoks on kodanike õigused vaid kergeks takistuseks oma võimu teostamisel ja hiigelvarade omastamisel; ning kelle võimulolekut osavalt mh ka “Suure võidu” kultusega õigustatakse. Kui Venemaal ja Eestis käsitletaks ajalugu aga inimõiguste perspektiivist, võiksime kõigi rahvaste kannatusi üheselt mõista ning koos edasi liikuda.
 
Seega on meil kohustus ajalooga tegeleda, sest muidu valitseb see meie üle - või selle abil valitsetakse meie üle. Moratoorium ei lahenda meie probleeme nagu ei tee seda ka ajaloo poliitilistel eesmärkidel ekspluateerimine. Küll aga teeb seda ajaloo mõistmine ja mõtestamine inimõiguste perspektiivist.