Kadri Rood: usk, lootus, armastus

Paradiis - lootus Foto: Ulrich Seidl production

Kolm filmi on sisulise ülesehituse ja vormivaliku poolest ühtsed, triloogia on algusest peale tehtud selge plaaniga, kirjutab Kadri Rood Sirbis mängufilmi «Paradiis - lootus» arvustuses.

Mängufilm «Paradiis – lootus» («Paradies: Hoffnung», Austria-Saksamaa-Prantsusmaa 2013, 100 min), režissöör Ulrich Seidl, stsenaristid Ulrich Seidl ja Veronika Franz, operaatorid Wolfgang Thaler ja Ed Lachman. Osades Melanie Lenz, Verena Lehbauer, Joseph Lorenz, Michael Thomas, Viviane Bartsch jt. Linastub kinos Sõprus, Hobujaama kobarkinos ja Tartu Ekraanis.

Austria filmilooja Ulrich Seidli «Paradiisi» triloogia on pälvinud laialdast tähelepanu ning leidnud palju kajastust ka Eesti meedias. Tundub, et need kolm filmi on millegagi naelapea pihta tabanud, kutsunud esile rohkem emotsioone kui enamik teisi Euroopa sotsiaalkriitilisi või muul viisil probleemse teema tõstatanud filme.

Filmide teemad ehk neokolonialistlik prostitutsioonisuhe, kristlik usuhullus mõõduka islami kõrval ja üha tüsenevate noorte eurooplaste kasvuraskused pole küll täiesti ennenägematud (mis üldse enam oleks?), kuid jäävad siiski filmiteemade peavoolust kõrval. See miski, mis Seidli triloogiat vaatama ja sellest rääkima paneb, ei peitu aga mitte teemavalikus, vaid ennekõike selle avamise viisis. Seidli filme eristab n-ö tavalistest sotsiaaldraamadest külm distants ja kristallselge visioon. Kogu triloogia taga on tunda lavastaja raudset kätt ja kindlat kontseptsiooni, mille teostumisel ei tohiks alahinnata suurepärast operaatoritööd. Kõik kolm filmi on sisulise ülesehituse ja vormivaliku poolest ühtsed, mis näitab, et triloogia on algusest peale tehtud selge plaaniga, lõpptulemus juba silme ees.

Seidlit võiks režissöörina iseloomustada ehk sõnaga «halastamatu» – ja seda mitmes mõttes. Esmalt on ta halastamatu publiku vastu, keda ei säästeta millegi piinliku ega ebamugava pikast ja põhjalikust vaatlemisest. Inimlik absurd ja totrus püsivad pikkade võtetena ekraanil ning kogu must (alus)pesu pestakse vaataja silme all. Kaamera ei piirdu delikaatsete vihjetega, et seejärel ära pöörduda, vaid jälgib toimuvat kogu selle arengus. Võte lõpeb sageli aga nagu lõigatult, sama etteaimamatust kohast kui see algas, mingit «tulemust» eesmärgiks võtmata. Ei ehitata pinget ega looda dramaatikat, lihtsalt vaadeldakse jahedalt ja kiretult, lubades endale ehk vaid mõru muiet.

Seidli halastamatuse teine tahk on tema nõudmised näitlejatele. Filmiti kronoloogiliselt ning ilma ettekirjutatud tekstita, seega pidid näitlejad (kellest enamik pole professionaalid) mängides improviseerima ja toetuma sisetundele, kehastama suuresti iseennast. Mängiti küll režissööri määratud rolli, võtmata samas fiktsionaalset identiteeti. Säärane omaenda isiksuse ja mängitava rolli segunemine võis psühholoogiliselt olla üsna kurnav. Osalised ei tohtinud häbeneda oma füüsist, sest just sellel oli sageli rõhk, eriti «Armastuses» ja «Lootuses». Imetlusväärne tundub noorte osatäitjate mäng viimases, kuna filmis keerulises eas ning kehakaalu pärast muretsevad teismelised ei pääse samadest probleemidest ka väljaspool rolli. Valmisolek filmis mängida ning aktsepteerida enese kujutamist naeruväärsetes või piinlikes situatsioonides, mis polegi ehk kaugel tegelikkusest, tundub sellises eas noorte puhul tõeline julgustükk.

Kogu triloogia balansseerib osavalt koomika ja traagika piiril. Tegelaste teod ja valikud on sageli küll mõistetavad, sama tihti aga võimatult tobedad. Vaatajale võivad sõltuvalt huumorimeelest tunduda filmid kas tohutult naljakas, masendavalt kurvad või mõlemat korraga. «Lootuses» on huumori osa ehk suurem, sest seal, nagu pealkirigi ütleb, on veel lootust. Filmis on kujutatud ülekaalulisi teismelisi dieedilaagris. Peaosas on Melanie, «Armastusest» tuttava Teresa tütar, kes armub laagri arsti ning üritab oma kohmakal ja kogenematul moel teda võrgutada, nõuandjaks armuasjades enda sõnul kogenum sõbranna. Korpulentne ema jahib Keenias noori mustanahalisi mehi, paksuke tütar aga saab samal ajal oma esimesed kogemused naiste ja meeste keeruliste suhete maailmas.

Olukord dieedilaagris sarnaneb paljuski kogu ühiskonna seisukorraga: kõigepealt süüakse end tulevikule mõtlemata paksuks, probleemide tekkimisel aga üritatakse kohmakalt ja saamatult olukorda parandada, suutmata oma mõtteviisis või harjumustes midagi fundamentaalselt muuta. Need, kelle tööks on probleemide lahendamine ja ühiskonna «ravimine», realiseerivad kas oma erahuve või vaevlevad ise mõne järgmise kompleksi või kiusatuse küüsis, olgu selleks siis võimuiha või teismelised tüdrukud. Film jätab lootuse, et olukord paraneb: teismeiga saab kunagi mööda ning õnnetu esimene armastus võib tulevikus asenduda täisväärtuslikumaga. Seevastu ühiskonna paranemise väljavaated on tumedamad. Ei paista tunneli lõpus valguskiirt ka Melanie üksildase ema või usuhullust tädi jaoks, sest tundub olevat juba võimatu ennast muuta. Kõik on liiga kaua arenenud vales suunas, et saaks veel ümber pöörata või otsast alustada.

Ulrich Seidli nagu ka teise Austria suure režissööri Michael Haneke loomingu puhul kipub keskmisest enam üles kerkima Autori temaatika. Hoolimata nimetatud tegelase ammusest surnukskuulutamisest ning teadmisest, et film on kollektiivne kunstiliik, räägivad kriitikud (nagu ka mina) ikka nimeliselt neist kahest praeguse Austria filmi suurkujust, kord neid omavahel võrreldes, kord vastandades. Ja tundub tõesti, et alusetu see kuuldus Autori surnust ülestõusmisest ei ole: kui paljude filmide puhul võib lihtsalt unustada end jälgima loo head (või mitte nii head) kulgu, siis nende kahe režissööri puhul istub Autor peaaegu kogu filmi kestel vaataja selja taga ning hingab talle kuklasse. Haneke puhul ehk vähem, kuna tema filmid erinevad üksteisest piisavalt palju, Seidli triloogias on aga läbiv esteetika ja huumoritaju nii värvikas, et ekraanitaguse niiditõmbaja (või ka kurja geeniuse) kuju püsib pidevalt meeles.

Oluline komponent «Paradiisi» triloogia mõjuvuse juures on kindlasti filmiruum ja selle kinematograafiline kujutamine. Stereotüüpne kuvand Austriast sisaldab barokkarhitektuuri, ooperit, elunautimist ja head toitu ning kiire Viini külastus vaid kinnitab seda pilti. Seidli filmide tegevuspaik on aga eranditult kusagil mujal. Seal on tegu äärelinnade anonüümse ja umbmäärase, kohati lausa vaenuliku ruumiga. Orgiad pargis, räpased trepikojad, kahtlased klubid, betoon ja kiirteeäärne võsa on «Paradiisi» filmide Austria. «Lootuse» dieedilaager meenutab mõnd meie ühiselamut, rikka lääne mugavust või inimkesksust seal ei näe. Lihtsalt «koledaks» ei saa filmiruumi küll ka nimetada, sest selge, puhas ja isikupärane kaameratöö suudab luua omamoodi esteetika. Seda võiks nimetada «absurdiesteetikaks»: ekraanile on väljamõõdetud viisil toodud puhas inimlik tobedus selle mõjulepääsu toetavas keskkonnas. Kui jätta triloogia ilma iseloomulikest pikkadest ja piinarikastest võtetest, kaotaks see kohe suurema osa oma mõjust.

Dieedilaagris tegeletakse vaeveldes ja higistades tagajärgedega põhjusteni jõudmata. Polegi nii kerge öelda, kas Seidli filmid on diagnoos või teraapia, võib-olla isegi mõlemat korraga. Ta paneb paksu, üksildase ja räpaseid saladusi varjava eurooplase halastamatult iseendaga silmitsi ning näitab talle, et olukord on küll niru, kuid sellele on vaja ausalt otsa vaadata, et saaks rääkida üldse mingist lahendusest. Seidlit võib pidada pessimistiks, kuid tema filmides ei puudu siiski empaatia oma tegelaste vastu ning tema süsimustas huumoris on ka soojemaid toone.