Henrik Roonemaa: mida hakata peale kiire internetiga?

Henrik Roonemaa Foto: Erakogu

Eilsest on Eesti kiireima kodukasutajale mõeldud internetiühenduse kiiruseks 200 megabitti sekundis ehk teisiti öeldes ikka kohe päris korralikult kiire. 

Sellest suvest on meil juba ka kaks peaaegu tervet riiki katvat 4G-mobiilivõrku teoreetilise kiirusega kuni 150 megabitti sekundis. Tegelik kiirus on sellest küll kindlasti oma paar-kolm korda väiksem, aga tulemuseks on ikkagi väga muljetavaldav number.

Peamine küsimus aga, mida minult selliseid uudiseid kuuldes küsitakse, on kantud tervest eestlaslikust umbusust: mida ma nii kiire internetiga küll peale peaksin hakkama?

Õigemini olen ma seda küsimust kuulnud juba vähemalt viimased kümme aastat iga kord, kui mõni sidefirma on olemasolevaid internetikiirusi jõudsalt tõstnud. Inimeste põhjendused oma skeptitsismile on ka kõik need kümme aastat samad olnud. Nad ütlevad, et loevad kodus veebist vaid e-posti ja ajalehti ning neil pole nii kiire ühendusega midagi peale hakata. Kellel üldse oleks, imestavad nad päid vangutades.

Nad ütlesid niimoodi 2004. aastal, kui Elion tõstis koduse netiühenduse kiiruse 

1 megabitini. Ja 2005. aastal, kui EMT avas 3G-võrgu ja kiirused olid vaevalt mõnisada kilobitti sekundis ehk kümme kuni kakskümmend korda aeglasemad kui iga nutitelefoniomanik praegu kasutab.

Lõpuks ometi olen leidnud sellele küsimusele korraliku vastuse ja see kõlab umbes nii: meil otseselt ei olegi vaja kiiret internetti, aga internetil endal on seda vaja. Kiired ühendused kodudes võimaldavad internetil areneda.

Kui me elaks endiselt 2005. aastas ja peaks 1-megabitist internetiühendust ebamõistlikult kiireks, ei oleks meil sellisel kujul olemas Facebooki, Skype’i, Dropboxi, nutitelefone, Spotifyd, Bittorrentit, tele- ja raadiosaadete järeletarbimise võimalusi ega YouTube’i ehk tegelikult suuremat osa sellest, mida me praegu oleme harjunud internetiks nimetama.

Me ei saaks otsida kümnete eri lennufirmade odavaid pileteid meid huvitavasse sihtpunkti või rännata mööda maailma teid ja tänavaid Google Street View’ kaudu. Me ei saaks isegi mõne online-ajalehe veebiküljelt vaadata fotogaleriid sellest, kuidas Robbie Williams hotellist välja tuli ja bussi astus, rääkimata veel põnevamatest videoklippidest.

Kui meie mobiilivõrkude kiirused oleks endiselt sellel tasemel, mis 2005. aastal kõigile röögatult kiire tundus, ei saaks me oma praeguste telefonidega tehtud fotosid mitte kuhugi üles panna ega mitte kellelegi saata, vaid peaksime minema koju, telefoni kaabliga arvuti külge ühendama ja siis veel oma veerand tundi ootama, kuni pildid teele jõuavad minna.

Täna on raske öelda, milliste uute teenuste juurde see ebamõistlikult kiirena tunduv Starmani 200 mbps internetiühendus lähemate aastate jooksul tee avab, aga midagi see kindlasti kaasa toob. Olen täiesti kindel, et võiksin 2023. aastal kirjutada Postimehes samasuguse kolumni ja öelda, et kui meil poleks olnud 2013. aastal kõigile ebamõistlikult kiirena tunduvat internetti, ei oleks meil enamikku neid teenuseid, mida me igapäevaselt läbi interneti kasutame.

Kui see põhjendus tundus nüüd kellelegi liiga tehnoromantiline, siis on olemas ka teine, reaalpoliitilisem ning pigem meie rahvuslikule uhkusele rõhuv variant.

Hiljuti avaldatud uuringus on Läti kõigist maailma riikidest koduste internetiühenduste keskmise kiiruse poolest lausa kuuendal kohal, neil on netiühenduste keskmiseks kiiruseks 9,8 mbps. Seega: võtame kõik endale koju kiired netiühendused selleks, et ülemaailmses edetabelis Lätist mööda saada!