Rein Veidemann: haridus kui äratundmisruum

Rein Veidemann. Foto: Pm

Ülikoolide vastuvõtulauad on taas avatud. Juuli keskel istun ka ise vastuvõtukomisjonis. Veerandsajandilise õppejõustaažiga inimesena olen viimasel ajal üha enam leidnud end küsimast, mida siis üliõpilased õieti õpivad ja mida meie neile õpetame. Ma ei saa enam kindlalt väita, et selleks on teadmised.

Sest peaaegu kõik teadmised on nüüd hiirekliki kaugusel. Löö mis tahes märksõna Google’isse ja sa saad teada. Tõsi küll, läbi heinakuhja, kust tuleb otsida nõela. Aga ükski teadmine iseenesest ei tee veel elu paremaks. Sest teadmised esindavad lõputust.

Minu kunagine õpetaja, legendaarne latinist Ülo Torpats joonistas selle iseloomustamiseks tahvlile ringi, mille sisepinna tähistas teadmiste ja ringist väljapoole jääva ala teadmatusega. Ringi sisepinna ehk siis teadmiste suurendamine kasvatab eksponentsiaalselt kokkupuudet ringi välise pinna ehk teadmatusega. Ja Torpats ütles: «Kui isegi terminite, mõistete ja metafüüsika aluskeelteks kristalliseerunud ja selles mõttes lõplikes vanakreeka ja ladina keeles pole võimalik kõike teada, kuidas võime siis loota kõiketeadmisele pidevalt muutuvast maailmast.» Torpats, kes ise oli erudiit, tõi selle ringikujundi näitlikustamaks, kui tähtis on tunda ladina ja vanakreeka keele grammatikat. Sest iga nähtuse olemus avaneb tema struktuuris, süsteemis.

Nõnda ma tahan siis tänagi öelda – meenutades oma õpetajat –, et see, mida ülikool suudab anda ja milleks ta on lausa kohustatud, on mitte niivõrd teadmised, kuivõrd teadmiste grammatika, faktide, nähtuste sidumisoskus, teadmiste väärtustelg. Jah, ma tahan rõhutada: see, mida me tõeliselt vajame, ongi väärtuspõhisus. Nii majanduses, ühiskonnas, poliitikas kui ka teaduses.

Olen kirjutanud kunagi essee Eesti äratundmisruumist. Selle lähtemotiiviks oli kuskilt loetud/kuuldud teade või legend Andides elavast kotkaliigist, kes selleks, et oma pesa ära tunda, peavad lendama teatud kindlal kõrgusel. Ei madalamal ega kõrgemal, vaid üksnes piiratud ruumis jäädvustub nende pesa silma võrkkestal, süttides otsekui majakas, mis hoiab neid õigel kursil.

Ülikooli missioon ongi aimu anda sellest äratundmisruumist ehk siis teadmiste süsteemist, grammatikast, mis võimaldab orienteeruda Skyllade ja Charybdiste vahel, aitab ülikooli lõpetanuid kindlalt juhtida mitte ainult tulevastele pesadele, olgu nendeks pesadeks ametikohad, teadussaavutused, eneseteostus, vaid ma tahaksin, et sellest äratundmisruumist kujuneks tervenisti igaühe tulevase elu lennukoridor, mis ümbritseb turvaliselt igaüht nii tõusul, lennul endal kui ka maandumisel koju.