Ahto Lobjakas: meditatsioon Ecoga ehk ühtsuseihalus

Ahto Lobjakas Foto: Priit Simson

Aastast 2013 on saamas ühtsuse aasta, nagu 2012 oli vabaduse aasta. Ma defineeriksin mõlemad mõisted naaldudes Umberto Ecole, kelle üks esseedekogu sattus mulle täiesti juhuslikult kätte enam-vähem samal ajal, kui Paides käis Arvamusfestival. «Kõnevabadus,» kirjeldab Eco oma poisipõlve esimest kohtumist päris-vabadusega fašistliku Itaalia loojangul, «on vabadus retoorikast.»

Retoorika on vormi küsimus. Eestis on 2013. vormi aasta. See on avalikkuse mobiliseerimise aasta vormi nimega Ühtsus. Ilmselt ei ole juhuslik, et see on kolmese valimistsükli esimene aasta (kohalikud valimised tänavu, europarlament 2014 ja riigikogu 2015).

Samamoodi ei ole ehk juhuslik, et see järgneb «Harta 12» ja Jääkeldri aastale. Veelgi täpsem oleks ehk rääkida mitte aastast, vaid augustist. Aga augustilegi eelnes midagi ja järgneb midagi. August 2013 on meile kiires rütmis andnud kolm ühtsusele mobiliseerivat sündmust.

Oli arvamusfestival ehk twitterikeeli #sõnarock. Oli Robbie Williamsi kontsert, millel lasi end rokkida kõigepealt ETV ja seejärel sinimustvalged massid taasiseseisvumispäeval. Ja oli, nagu oleme harjunud, presidendi üleskutse Roosiaias, et kõik oleks jälle nagu enne.

On tähelepanuväärne, et nendeni, kes jälgisid Arvamusfestivali meedia kaudu, ei jõudnud ühtegi (eri)arvamust. Läbiv rõhk oli arvamise kultuuril ehk arvamuse vormil, mitte sisul. Seda ilmselt taotluslikult, erinevalt Rahvakogust, millest meedia kajastas (eri)arvamusi minutist minutisse.

Robbie Williamsi kontserdi kaaperdas seesama ühtsuse vaim, kinnistades 20. augustit tema juuri veidi ümber korraldades uue Eesti rahvapühana. Täpid pani kõigele Roosiaed, kus president ülistas 1991. aastat kui ühtsuse kuldaega, vihjates ülimale ohverdusele (mida õnneks toona vaja polnud) ja õnneaja naasmise lootusele.

Augusti alltekst on kapseldatud «vihakõne» mõistesse, mis vaikimisi on hakanud sümboliseerima ühtsuse vastandit. Rünnak vormi nimel võttis kuju 2012. aasta suve ministrite reaktsioonides, vormus «vaenamise» jutuks Jääkeldris, jooksis temaatilise niidina läbi Paide, leidis oma apoteoosi sinimustvalgel Robbie Williamsi kontserdil (klišee kui popmuusika vormi kvintessents) ning taaskordamist presidendi poolt.

Küsimus, millele meil vastust pole, on: milleks tänasele Eestile see (vana)uus ühtsus? Avaliku arutelu kvaliteedi määrab ju tema sisu, mitte vorm. «See, kuidas me omavahel kõneleme» – nii ütles president Roosiaias – peaks meie tänapäevases Jääkeldrite ja Rahvakogude taltsas Eestis hoopis teisejärguline olema.

Aga meil on olemas ka võimalik vastus. ühtsus on rakendatav. Arendades Siim Kallase mõttekäiku Arvamusfestivalilt: need paar tuhat, kes olid Paides, oleks kena (vormi)müts nende 250 000 peas, kelle hääli jahivad järgmised kaks aasta poliitikud.

Ülalpool oli juttu vabadusest. Vabadus meile Euroopana omases tähenduses märgib esmajoones väljamurdmist teiste etteantud stampidest. Selleks on vaja mõelda. Oma peaga mõtlemine tähendab – nagu ütleb Eco – südametunnistuse hääle mängimist.

Mitte enamuse hääle mängimist, nagu nõuab retoorika-kultuur, mille juured on arvamuse populaarsuses, jagatavuses, välises sobivuses.

Eco kirjutab avaliku arutelu «intellektuaalsest funktsioonist», milleks on etteantud tõdede ja arvamuste kriitiline lahkamine. Kui kellelegi kriitika ei meeldi, peame koos prantslastega ütlema «Tant pis» (umbkaudu: mis parata). Ja parafraseerima Peter Sloterdijki: mõtlejad pole ei kuninga ega jumala käskida.