Väärtuste ümberjagamise asemel tuleb rääkida nende juurdeloomisest. Selle asemel et väljast raha sisse laenata, võiksime majandust toetada kohalikke kapitaliturge soosides, kirjutab riigikogu liige, endine rahandusminister Aivar Sõerd (Reformierakond).
Eesti majandus kohanes pärast üleilmset kriisi edukalt ja on jõudnud peaaegu kriisieelse tipptaseme lähedale. Tööga hõivatud inimeste arv suureneb. Viimaste aastate kasvutempo on paraku kahanenud allapoole potentsiaalset taset, mullu vähem, tänavu aga juba tuntavalt.
Esimesel poolaastal ühe protsendi lähedase kasvu asemel oleks majandusel potentsiaali kasvada aasta arvestuses 3–4 protsenti ja selline kasv tagaks ka stabiilse arengu. Erinevalt lõunanaabritest on meie eeliseks lähedus ja tihedam seos Soome ja Rootsiga.
Põhjapoolsemate naabrite majanduste kehvema seisu olukorras oleme aga ka rohkem haavatavad. Meie tugevuseks on ka seni tehtud eelarvepoliitilised valikud, mille õigsust on kinnitanud ka välishindajad (OECD, Euroopa Komisjon).
Korras rahandus ja väike riigivõlg ei ole formaalsed näitajad. Euroopal on kogemus aastast 2008, kui suur osa euroala riike üritas majandust turgutada eelarvepoliitika lõdvendamise ja laenuraha majandusse süstimise teel.
Tulemus ei täitnud eesmärki, riikide võlakoormus suurenes järsult ja hoogu sai vallandunud võlakriis, mis pole praeguseks lahenenud isegi Euroopa Keskpanga sekkumise tulemusel. Laenuraha majandusse süstimisega üritab majandust turgutada põhjanaaber Soome.
Laen tuleb kokkulepitud tähtajaks tagasi maksta ja raha selleks peaks tulema laenuga turgutatud majanduse kasvust. Tegelik riikide kogemus on aga vastupidine – laenude tagasimaksed tehakse uute laenude arvel.
Euroopa statistikaameti andmetel maksavad euroala riigid olemasolevatelt laenudelt intressimakseid summas kolm protsenti SKTst ja see kulu kasvab. Võib arvata, et see summa on paljudel juhtudel isegi suurem, kui riigid suudavad ergutusprogrammidega uut laenuraha majandusse süstida.
Meie maksame intressideks 0,2 protsenti SKTst, mis tähendab, et saame eelarve kaudu avaliku sektori investeeringuteks suunata enam vahendeid intressikulu puudumise arvel. Tänavuses riigieelarves on kavandatud avaliku sektori investeeringuid 920 miljonit eurot, millest vähem kui pool on välistoetused.
Suhtes sisemajanduse kogutoodangusse on meil avaliku sektori investeeringuid enam kui meist rikkamatel riikidel koos majandust turgutavate abipakettidega.
Välistest teguritest mõjutatud ekspordile toetuva majanduse ergutamise meetmete loetelu on piiratud. Meie tugevusteks on eespool mainitud majanduse seotus Skandinaavia riikidega, kuulumine Euroopa tuumikusse, ettearvatav rahandus- ja eelarvepoliitika. Majanduse arengu seisukohalt on olulisel kohal kvalifitseeritud personali olemasolu, ühendused teiste riikidega ja kapitali kättesaadavus.
Vaataks siinkohal ühte tegurit majanduse arenemiseks tingimuste loomisel. Ettevõtte asutamine ja pangakonto avamine on meil äärmiselt lihtne ja kiire, samuti on loodud võimalused suhelda riigiga ja esitada aruandeid elektrooniliselt ning lihtne juurdepääs interneti teel erinevatele registritele, mis annab selge eelise võrreldes teiste riikidega.
Kapitali hankimiseks valikuvõimalusi aga napib.
Väärtpaberiturul kaubeldavate aktsiate loetelu on piiratud, konkreetsest valdkonnast, näiteks energeetikast huvituvad investorid sobivat aktsiat ei leiagi.
Lihtsamate reeglitega alternatiivturu sisulisest töölehakkamisest ei ole mõtet rääkida olukorras, kus seal on noteeritud vaid üks Eestis registreeritud Suurbritannia kodanikule kuuluv ettevõte. Jaeinvestorite tarbeks puudub võlakirjaturg, riskikapitalifonde on üksikuid. Võrreldes kriisieelse ajaga on Tallinna börsi käive langenud kümme korda.
Krediidiasutustes seisab hoiustel 12 miljardit eurot. Investorid teenivad nendelt intressi, mis vaevalt katab ära inflatsiooni. Ajaleht Äripäev on välja arvutanud, et kui riik tõstaks oma laenukoormust kaks korda, saaksime majandusse investeerida umbes kaks miljardit eurot. Selle asemel et raha väljastpoolt sisse laenata, võiks need miljardid tulla käibesse sobivate investeerimisvõimaluste olemasolul hoiustel passiivselt seisvast rahast ja turgutada kapitalipuuduses ettevõtteid.
Pangad peaks praeguse olukorraga rahul olema, hoiused katavad 78 protsenti pankade rahastamiseks vajalikest vahenditest, raha hankimiseks finantsurgudelt pole suuri kulutusi vaja teha.
Alternatiivsete võimaluste puudumisel ongi meie ettevõtete põhiliseks lisakapitali hankimise allikaks pangalaen.
Laenu aga saavad soodsamalt ettevõtted, mis on niigi tugevalt kapitaliseeritud, piisava rahavooga ja tagatistega.
Alustavate ja lühikese ajalooga ettevõtete krediteerimisega pole pankadel mõtet riskida. Lähiajaloost on teada, et kriisile eelnenud aastatel, kui majandus kasvas niigi üle potentsiaalse taseme, olid pankade laenupakkumised helded, eriti nendesse valdkondadesse, kus majandus oli kõige enam üle kuumenenud.
Kiratseva majanduse olukorras pangad aga karmistavad tingimusi ja valivad kliente hoolikamalt. Pangad saavad rahastamisel oma laenutoodetega domineerida põhjusel, et kohalik kapitaliturg on nõrk, majandust selline anomaalne olukord aga edenda ei aita.
Lisaks pangalaenule on muidugi veel ka eurotoetused, aga need ei saa olla tavapäraseks kapitali hankimise kohaks. Alternatiivse börsi sisuliseks töölehakkamiseks võiks näiteks EAS avada meetme, et toetada ettevõtteid aktsiate noteerimisel, samuti oleks vajalik teavituskanali loomine ettevõtjate nõustamiseks.
Võlakirjaturu loomist saab alustada sellest, kui riik oma enamusosalusega energeetikaettevõtete valdavalt Londoni börsile tehtud hiigelemissioonidest suunaks osa jaeinvestoritele kohalikule turule.
Ellu saab kutsuda hüpoteekvõlakirjad ja luua seaduses nende toimimiseks õigusliku regulatsiooni. Hüpoteekvõlakirjad emiteeritakse eluasemelaenuportfelli tagatisel, mis annab täiendava võimaluse kaasata kapitali kohalikult turult.
Pensionifondide vahenditest on Eestisse investeeritud vähem kui kümnendik ja ka siin on põhjuseks sobilike instrumentide vähesus. Pensionifondide haldurid on suures osas Skandinaavia ettevõtted ja investeerimisotsused võidakse teha nende turgude kasuks, mille kohta on rohkem informatsiooni, ehk haldurite koduturgude kasuks.
Põhjalikumalt on nende küsimustega tegelenud MTÜ Finance Estonia kapitaliturgude töörühm. Töörühm on arvukatele uuringutele tuginedes leidnud kinnitust väitele, et finantsturgude areng ei ole mitte ainult korrelatsioonis majanduskasvuga, vaid toetab majanduskavu pikemas perspektiivis. Loodetavasti hakkavad ka riigikogu rahanduskomisjon ja majanduskomisjon nende teemadega põhjalikumalt tegelema.
Seni on tõesti jäänud mulje, et põhiliseks aruteluteemaks on olemasolevate ja tulevikus loodavate väärtuste «õiglasem» ümberjagamine. Aga räägime ka sellest, kuidas väärtust juurde luua.