FOTO: Urmas Nemvalts

Nüüd, mil Eesti iseseisvuse taastamisest saab 22 aastat, on mitmed eesti mõtlejad väljendanud kartust, et eestimaalasi võiks hakata vaevama riigitüdimus. Sellele osutas oma eilses kõnes ka president Toomas Hendrik Ilves, tsiteerides Ain Kaalepit, kes muretses selle pärast juba 1999. aastal.

Hallis argipäevas – nii otseses, ilma mõttes kui ka ülekantud tähenduses, harjumuspäraselt töö ja kodu vahel toimetades – ei pruugi inimesed omariiklusse enam nii suure entusiasmiga suhtuda. Elu tahab elamist ning võib olla kaunis häiriv, et 80 kilomeetri kaugusel Soomes on töökohti rohkem, palk kõrgem ja pensionid suuremad. Selle taustal on tusasuseks põhjust, kuigi me teame ju, et soomlastel on olnud õnne oma riiki palju kauem ehitada.

Aga õnneks ei koosne Eesti elu ainult argipäevadest. Iga võimalust kokku tulla ning mõtteid ja tundeid jagada kasutavad inimesed aktiivselt ära. Eesti sportlaste esinemine tiitlivõistlustel, eesti lauljad Eurovisioonil ja presidendi vastuvõtt 24. veebruaril annavad selleks alati võimaluse, olgugi et sõprus- ja perekondade ringis ning enamasti televisiooni kaudu. Kuid kasvõi lähipäevist tasub meenutada arvamusfestivali Paides sel nädalavahetusel ja öölaulupidu üleeile Tartus – mõlemad üritused kogusid rohkem kuulajaid-vaatajaid-kaasaelajaid, kui korraldajad olid oodanud. Tartus oli publikut lausa nii palju, et kõik ei mahtunud platsile.

Kahtlemata andsid ka öölaulupeo artistid endast parima, kuid mitte nende pärast ei kogunenud nii palju publikut – rahvas tuli sinna ikkagi Eesti pärast, Eesti taasiseseisvumist tähistama. Ning Paide on kena koht keset Eestit, aga inimeste huvi oli arutada Eesti riigi ja ühiskonna ees seisvaid küsimusi.

Riigikogu esimees Ene Ergma tsiteeris eile 20. Augusti Klubi tervitades Vana-Rooma poliitikut ja filosoofi Cicerot, et vabadus, mida on vahepeal maha surutud ja uuesti kätte võideldud, on märksa jõulisem tunne kui see, mida pole kunagi miski ohustanud.

Argisekelduses võib tõesti tekkida sama küsimus nagu Ain Kaalepil: «Kas sõnad Eesti Vabariik on veel võlusõnad, nagu nad olid?» Muretsema võib panna põlvkond, kes kogu oma teadliku elu on elanud iseseisvas Eestis – kas nad ikka teavad, kuidas see tuli, kui palju pidi olema õnne, riskijulgust ja tahet?

Kuid teadmine vabaduse haprusest ei kao ainult sellepärast, et praegu pole tarvis iga päev võidelda. Lood võõrvõimu all elamisest, olgu enne 1918. või pärast 1940. aastat, püsivad rahvuslikus narratiivis ning iga järgnev põlvkond mõistab oma vastutust vabariigi kestmise ees. See vastutus on sama iseenesestmõistetav nagu talvevarud – sed­a ei pea pidevalt kinnitama, see lihtsalt on nii, ja kui isamaa on tõepoolest hädaohus, ühendab see vastutus inimesed uuesti.