Rein Veidemann: vabaks võideldud

Rein Veidemann Foto: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

Viisteist aastat on 20. august saanud olla tähtpäevade kalendris punast värvi, kui riigikogu selle jaanuaris 1998 riigipühana seadustas. Eile oli niisiis ka väikest viisi tähtpäeva tähtpäev. Aga seitse aastat käis Toompeal ja ajakirjanduses kemplemine taasiseseisvuspäeva legitimatsiooni vajalikkuse pärast. Tagantjärele mõeldes – terve saaga. Leidus ninakaid kõrvalseisjaid, kes kordasid Ristikivi romaani pealkirja, öeldes: «Ei juhtunud ju midagi!» Või paremal juhul kõiketeadjana: juhtus see, mis varem või hiljem oleks juhtunud meie pingutustetagi.

Ent aastaid pärast riigipühaks saamistki tähistas päeva üsna üksildaselt 69t Eesti iseseisvuse välja kuulutanud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikut – ütleksin: lootuse saadikut! – ühendav 20. Augusti Klubi. Nüüd on jõutud riiklike või omavalitsuslike riitustenigi. Ja see on tähtis, sest tähendus ilmneb korrastatuses. President võtab presidendilossi roosiaias vastu ühiskonna- ja kultuuritegelasi. Tallinnal on tervet päeva hõlmav programm, ajastatakse asjakohaste raamatute esitlusi, rahvusringhäälingus on erisaated.

Tänavu on läinud lahti ka suur (ühis)laulmine: üleeile Tartus, eile Tallinnas Kadrioru kontserdiväljakul. Sellelgi on eelkäija, 8. septembril 1991 Rahvarinde korraldatud «Vabaduse laul». Ja nagu kõige krooniks Eesti maailmale esitlemisena tellitult briti popstaari Robbie Williamsi kontsert. Sellel kajab vastu tänaseks mitmesaja tuhandeni küündiva põlvkonna hääl, põlvkonna, kes sündis vahetult enne või pärast 1991. aastat ja kellele Eesti riik on enesestmõistetavus.

Ent oleks taasiseseisvumispäeva tähenduse vaesestamine, kui Eesti vabanemist nähaksegi üksnes vabaks laulmise võtmes. Aga ei! Laul oli lootuse ülalhoidmine, enesejulgustus ja -kinnitus, massilise üksmeele ilmutus ja ka lohutus.

Tegu tehti siiski väljaspool lauluväljakuid. See oli ennekõike tervete inimrühmade ja institutsioonide vaheline võitlus, milles osalesid erinevad poliitilised jõud oma ideoloogiate, ambitsioonide, võimukeskuste ja toetajaskonnaga. Võitlus, milles ei puudunud rindejoon, manöövrid, kaitsekraavid, bastionid, tulepesad – kõik see, millega kirjeldatakse lahinguid ja terveid sõdu.

Et see, teine vabadussõda kulges eestlastele veretult – selle unikaalsusega maailmapoliitikas (meie kõrval veel Norra iseseisvumine 1905 ja Islandi vabanemine 1944) läheme tõepoolest ajalukku. See oli kogu aeg noatera peal toimunud närvide ja sõnade võitlus, mis võttis pärast 16. novembrit 1988 konstitutsioonilise sõja vormi, arenes sümbolite sõjaks 1989–1990 ning lähenes 1991. aasta jaanuarist alates oma barrikaadide ja kodukaitseüksustega valmiduseni reaalseteks lahinguteks, kuni sinnamaani – nagu nüüd teame – elektroonilise sõjani Pihkva diviisi üksuste ja eesti raadiospetsialistide vahel. See on, mis lähendab 20. augustit pigem võidupühale kui 24. veebruaril tähistatavale Eesti Vabariigi sünnipäevale.