Säästlik põllumajandus säilitab Eestile omast looduslikku mitmekesisust ja maastike ilu. Tänapäeval kasutatakse põllumajanduses mürkkemikaale, kuivendatakse ja muudetakse maastik ühetaoliseks, kasvatatakse sadadel hektaritel samu kultuure ning kurnatakse mulda. Meile omane maastik koos paljude liikide elupaikadega on lahutamatult seotud traditsioonilise kõrge loodusväärtusega põllumajandusega. Põllulindude seire Eestis näitab, et mahemaadel on lindudele oluliselt paremad tingimised (vt nt PMUK 2012. a aruanne). Sidudes toetused elurikkuse vajadustega tagame, et Eesti loodusrikkusest saaksid osa ka tulevased põlved.
Toetused põllumeeste investeeringuteks
Põllumajandustoetused peavad tagama Eesti isevarustatuse, põllumajanduse jätkusuutlikkuse ja ekspordi ning vähemalt sama suure maksude laekumise riigieelarvesse.
Järjest suureneva maailma elanikkonna toitmiseks tuleb toidutoodangut oluliselt suurendada – see on ainus viis näljahäda võitmiseks. Väidan, et Eestis pole probleemiks halvenev looduslik keskkond – ei muldade hapestumine, veekogude reostumine, ammugi mitte vee kättesaadavuse vähenemine ning paljude kasulike putukate kadumine. Meil kasutatakse mineraalväetisi ELi keskmisest kolmandiku ja taimekaitsevahendeid vaid veerandi võrra. Enamus meie põllumeestest on ühinenud keskkonnasõbraliku majandamise meetmega ja peavad oma töös loodushoidu prioriteediks.
Meie elatustase ei võimalda enamikul mahetoitu osta. Selle tootmisel on väga olulised mahetoetused. Väidan, tuginedes vestlustele paljude mahetootjatega, et ilma toetusteta mahetootjad majanduslikult hakkama ei saaks.
Eesti põllupinnast on statistika andmetel mahe 14 protsenti, kuid toodangut antakse vaid 0,5 protsenti. Meil on väga tublisid mahetootjaid, kui palju ka mahetootmise teesklejaid, sest toetus ei ole seotud toodanguga. Väidan, et kui kogu Eesti oleks nõiavitsa viibutusel homsest mahe, siis väheneks meie toidutootmine 95 protsenti ja tuleks nälg või peaksime hakkama tarbima teiste riikide toidu.