Martin Herem: Thomas ja teised juhtide valikus

Martin Herem. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Viimastel nädalatel on avaldatud mitmeid seisukohti ajateenijatest juhtide eelvaliku kohta. Arutelu on keskendunud peamiselt nn Thomase testi ümber, kuid juhtide valiku mõistmiseks tuleb teemat vaadata laiemalt. Ilmselgelt on teatud kriitika testi kohta põhjendatud, näiteks tõlgete teadusliku valideerimise puudumine või testi kasutamine ilma intervjuuta, aga arusaam, et Thomas ongi kurja juur, on piiratud. Ka ressursse tuleb arvestada ja nende all tulevad esile kolm väga olulist mõjutegurit: aeg ehk väljaõppest tulenevad kaitseväkke kutsumiste ajad, raha ehk testimise kulu, inimesed ehk kutsealuste kvantiteet ja kvaliteet.

Esmalt siiski Thomasest. Kuigi testi ühe probleemina tuuakse esile kaitseväelaste rahuolematust, on seejuures jäänud märkimata, et testi koostamisel kasutati kaitseväelaste panust. Ja seda mitte kuskil «kõrgel staabis», vaid väeosades. Üldistatult võib öelda, et just kaitseväelased kirjeldasid jaoülema profiili, mille põhjal testi arendajad eestikeelse versiooni koostasid. 2006. aastal esitati kaitseväe ja SLG Thomas International Eesti OÜ omavahelisest koostööst kaitseressursside ametile ka raport.

See muidugi ei tähenda, et nüüd on kõik õige ja mingeid muutusi vaja pole. Vastupidi. Just ühe kaitseringkonna algatusel saab testi ja muud kutsealuste valikuga seonduvat arutav grupp kaitseväelasi ja ametnikke kokku veel sel  kuul. See algatus tuli tükk aega enne hiljutisi artikleid. Kohtumine on edasi lükkunud vaid suurte õppuste ja puhkuste perioodi tõttu, seda just kaitseväelastel. Seega ei ole õige öelda, et kaitseväelasi pole kaasatud või neid ei kuulata.

Testi sobivust kaitseväele on tegelikult mitut moodi mõõdetud. Teatud näitajate poolest see test justkui sobibki kaitseväele. Esiteks vaatleb kaitseressursside amet igal kevadel kaitseväekohuslaste registri andmete põhjal, kui palju Thomase testiga juhikandidaadiks osutunud ja eelkutses teenistust alustanud ajateenijatest tegelikult jao- või rühmaülemaks sai. Vaatluse tulemused 2009–2012 aastal näitavad, et valitutest 70–80 protsenti määratakse jaoülemateks.

Ühest küljest ongi kaitseväelastel valida vaid nende kandidaatide ja autojuhtideks määratud ajateenijate vahel. Veidi parandab valikuvõimalust küll teenistusse saabunute ülekate. Teisest küljest võib julgelt väita, et oktoobris ehk põhikutses teenistusse tulevate kutsealuste hulgas silmapaistvalt palju võimalusi ei ole. Seega, mingil moel on valik olnud õige. Aga valiku juurde tuleme veel tagasi.

Teiseks mõõtmiseks võib pidada juhtkonna testimist 2010. aastal Kirde kaitseringkonnas. Enam kui kümnest pataljoni- ja staabiülemast ning staabiohvitserist vaid üks ei vastanud nn Thomase juhiprofiilile. Seega, mida selle testiga ka ei mõõdetaks, valituks osutuvad need, kes sarnanevad praeguste väeüksuste tippjuhtidega. On veel üks mõõdupuu, millega hinnata kaitseressursside ameti valiku sobivust – kaitseväe kontrollõppused. Kui õppustel saavad jaoülemad ja rühmaülemad vähemalt rahuldavalt hakkama, siis tuleb tehtud valikut jällegi suuremas osas õigeks pidada.

Nüüd aga ajateenistuse-eelsest selektsioonist. Teadupärast jagatakse kutsealused enne teenistust kahte gruppi. Esimesse ehk eelkutsesse määratakse tulevased allüksuste juhid, autojuhid, sidespetsialistid. Nemad teenivad 11 kuud, sest nende väljaõpe nõuab rohkem aega. Kõik ülejäänud suunatakse teenistusse põhikutsega ehk septembris-oktoobris. Jätame siinkohal kirjeldamata jaanuarikutse, mis on erand ja mis vajaks hoopis teistsugust lähenemist.

Kutsealuste määramisel eel- või põhikutsesse kasutataksegi Thomase testi, kuid mitte ainult. Lisaks sellele arvestatakse inimese haridust, erialaseid oskuseid, autojuhilubade olemasolu, tema tausta; tegelikult arvestatakse võimaluste piires ka tema soove. Seega ei ole kuidagi õigustatud väide, et kaitseressursside amet suunab ajateenistusse inimesi juhtima ainult sobimatu testi alusel või et teiste juhiks võib saada vaimupuudega isik.

Ja siin jõuamegi peamise probleemi juurde: juhiomadustega inimeste vähesus. Neid lihtsalt ei ole ühiskonnas piisavalt. Võime vaadata ükskõik millist eluvaldkonda. Kõikjal leiame oma kohale sobimatuid juhte. Geneetikud väidavad, et n-ö juhigeeniga isikuid, neid, kes pürgivad teisi juhtima, on inimeste hulgas umbes iga seitsmes. Neid aga, kes tahavad vastutada – võiks öelda, pürgivad ka vastutama ja juhtima –, on vaid iga kahekümnes. Kuna meie ajateenistuse ülesehitus nõuab juhtide valikut enne teenistust, siis millegi põhjal tuleb see otsus teha.

Kuid ka kaitseressursside ameti otsus ei ole lõplik. Tegelikult otsustatakse juhiks määramine siiski sõduri baaskursuse jooksul väeosas. Loomulikult ei ole halva valiku korral kaitseväelastel eriti palju võimalusi, kuid täiesti sobimatute isikute juhiks saamine on ka välistatud.

Kaitseressursside ametile on ette heidetud ka seda, et see saadab eelkutsesse Thomase testis keskpäraseid tulemusi saavutanud. Sellel on üsna lihtne selgitus: et täita kaitseväe vajadus juhtide järele, tuleb kasutusele võtta ka viletsamaid tulemusi saanud. Kuid veel kord tuleb rõhutada, et valik ei toimu ainult Thomase testi põhjal.

Mis oleks alternatiiv? Tõepoolest, Thomase testi asemel võiks olla mõni teine. Kuid milline? Lihtne vastus oleks: selline, mis vastab kaitseväe vajadustele. Kuid see ei ole piisavalt hea vastus. Test peab vastama ka meie võimalustele. Paraku peab test olema peale tulemuslikkuse ka tõhus, st täitma eesmärgi võimalikult ressursisäästlikult.

Praegu teeb kaitseressursside amet selektsiooni aastas 4500–5000 kutsealuse hulgas. Valik tehakse kutsealuste komisjonis ehk elukohajärgses maakonnas. Kutsealune läbib komisjonis ühe päeva jooksul nii arstliku ülevaatuse, testi kui ka vestluse. Testiküsimustele vastamist juhendavad ametnikud, mitte psühholoogid. Kaitseressursside amet maksab igal aastal umbes 20 000 eurot Thomase testi kasutamise eest ehk umbes neli eurot ühe testi kohta. Küllap sooviks iga kaitseväelane paremaid valikuprotseduure ja eelkõige paremaid valikuid, kuid kas riigil on selleks ressurssi? Kas see oleks tõhusam? Kaitseressursside ameti väitel ei olegi just nendel põhjustel seni Thomasele alternatiivi leitud.

Tuleb küsida, mida me saavutaksime, kui panustaksime valikusse rohkem ressursse, ja mida see nõuab. Komisjon kestaks kutsealusele kaks päeva? Teenistusse tuleks võtta veel psühholooge? Ja kas selle tulemusena suureneks eelkutses teenistusse tulevate kutsealuste seas tõelise juhtimispotentsiaaliga isikute hulk? Viimane oleks võimalik vaid juhul, kui senine valik oleks olnud äärmiselt ekslik ja suur hulk juhiomadusega inimesi suunatud teenistusse sügisel. Kaitseväes on aga teada, et kaheksaks kuuks ehk sügisel teenistusse suunatute hulgast märkimisväärset juhtide lisa ei saa. Üksikuid muidugi on.  

Kokkuvõtteks. Thomase testile võiks olla alternatiiv või vähemalt tuleks Thomase tõhusust hinnata. Thomase või alternatiivse testi tulemusi peab saama väeosas valikuks kasutada. Selle küsimusega töötab nii kaitsevägi kui kaitseministeerium, ning ajendiks ei ole praegused artiklid. Mingiks paanikaks põhjust ei ole. Minge hinnake ajateenijatest juhtide tegevust õppusel Kevadtorm, ja see väide saab kinnitust.