/nginx/o/2013/01/30/1548818t1h2586.jpg)
Pronksmedal, lisaks üks koht esikümnes ja veel kaks sportlast 16 parema seas – selline oli Eesti saldo kergejõustiku MMil Moskvas. Nii vaadates ei midagi erilist, kuid tervikuna jätsid eestlaste esinemised positiivse mulje. Ilmselt seepärast, et Eesti MM-koondises polnud seekord ühtegi tühikargajat, kelle võistlemine ei pakuks vähimatki huvi.
Vastupidi, tänavune MM tekitas aimduse, et järgmisi tiitlivõistlusi tasub oodata veel suurema põnevusega. Medalimasin Gerd Kanter peaks püsima sama kõrgetasemelises mängus vähemalt Rio de Janeiro olümpiani, aga ka noored tõstavad pead. Tõelise spordimehe tunnustega Rasmus Mägi võiks senise arengu jätkudes koputada mõne aasta pärast ka MMi või olümpia finaali uksele, ränga vigastuste kadalipu läbinud Liina Laasmal on püstitatud sihid, mis võrduvad Moskva MMi medalitulemusega. Samuti pole näha ühtegi põhjust, miks aastaga USAs meeletu arenguhüppe teinud Maicel Uibo ei võiks samamoodi jätkata. Uuele tasemele on jõudnud Risto Mätas, keda kannustab kodune terav odaviskajate konkurents, ning talvine EM ja universiaad näitasid, et Anna Iljuštšenko suudab hüpata tippudega võrdseid kõrgusi.
Ei maksa unustada ka seda, et Moskvast jäi kõrvale kaks aastat varem Daegus neljanda koha saanud Märt Israel, segavad ülikooliõpingud hakkavad lõppema Marek Niidul ja ilmselt ei oska keegi ennustada, mis on veel varuks vigastusest paranenud Ksenija Baltal. Nimekiri sai meeldivalt pikk ja näiteks tuleval suvel Zürichis toimuval EMil võivad nad kõik sihtida kohta esikaheksas. Mõistagi pole keegi neist kaitstud tagasilöökide eest, kuid võimalus, ja sugugi mitte utoopiline, on ju olemas.
Moskva MMi põhjal võime häbenemata võrrelda end ka lähimate naabritega. Balti riikide hulgas oleme tänu Gerd Kanterile valitsejad, sest Lätil ja Leedul polnud punktitabelisse asjagi – neil polnud ühtegi sportlast esikaheksas.
Soomlaste au päästis hõbeda võitnud odaviskaja Tero Pitkämäki, esikaheksasse pääses veel ka tema ametivend Antti Ruuskanen. Rootsi sai küll kulla, kuid kuningriigi kergejõustikuga pole sellel vähimatki pistmist. Maailmameister Abeba Aregawi lippas veel aasta tagasi Londoni olümpial Etioopia värvides, talvel sai aga temast «rootslanna». Seega oli Rootsi tegelik ainus koht esikaheksas Emma Green-Tregaro viies koht kõrgushüppes. Ka Norral pole midagi hõisata – nende parimaks jäi juba langeva tähe Andreas Thorkildseni seitsmes koht odaviskes, lisaks viidi koju kaks kaheksandat kohta.
Selle loetelu taustal ei saa aga väita, et Eesti kergejõustik on naabritest tugevam. Meie keskmine tase on siiski kehvem ja täiskoondistega maavõistluses suudaksime neist alistada vast vaid Läti. Kuid kindlalt võib öelda, et Eesti kergejõustiku tervis on korras. Mõistagi ei tohi nüüd hooletuks muutuda, vaid teha tuleviku jaoks õigeid otsuseid. Selliseid, et kõik, kel vähegi lootust tippu jõuda, saaksid oma pürgimustele jäägitult pühenduda.
/nginx/o/2011/06/01/606586t1hfd1b.jpg)