Endise presidendi Mohamed Morsi poolehoidjate protestilaagrite laiali ajamisest alanud vägivald on Egiptuses kestnud juba viis päeva ja nõudnud vähemalt 750 inimese elu. Karta on, et öö ja hommik toovad ohvritele lisa, sest islamistid kutsuvad inimesi üha üles protestidele.

Egiptuse valitsus kogunes eile õhtul kriisinõupidamisele, millest on raske loota olukorra rahunemist, sest kui valitsus oleks suutnud midagi ette võtta, poleks vägivallalaine nii mitu päeva kestnudki. Peale selle kaalub valitsus Moslemi Vennaskonna tegevuse keelustamist, kuid resoluutsed sammud ei suuda enam jahutada nii kuumaks köetud olukorda, pigem vastupidi.  

Teiste riikide pealinnades ollakse Egiptuses kujunenud olukorra pärast loomulikult mures – see on suurim araabia riik ning naabruses kodusõda pidavast Süüriast on juba saanud näide, kui võimetu on rahvusvaheline kogukond ühes riigis verevalamist peatama. Maailm on muutunud väga väikeseks. Süüria-stsenaariumi kordumine Egiptuses – see oht on praegu vägagi reaalne – destabiliseeriks kogu piirkonna ning tooks kaasa julgeolekuohu ja põgenike uue tulva ka Euroopale.

Pärast Hosni Mubaraki kukutamist võimule saanud Mohamed Morsi Moslemi Vennaskonnast oli pettumus. Nagu mitu analüütikut on osutanud, nägi Morsi kõigi probleemide lahendusena vaid laene ja palvetamist. Egiptus hakkas võtma selget suunda islamiseerumise poole ja Morsi võimult eemaldamist juuli alguses võis tol hetkel käsitleda armee ja opositsiooni katsena minna tagasi punkti, kus Mubaraki enam ja Morsit veel ei olnud.

See katse on nüüd läbi kukkunud ja ka see on pettumus. Liberaalsema osa jaoks oli asepresident Mohamed ElBaradei kolmapäevane otsus tagasi astuda väga kriitiline signaal vahevalitsuse kavatsuste kohta. Ühelt poolt ei suutnud vahevalitsus veenda Morsi poolehoidjaid. Teiselt poolt ei tunnista Moslemi Vennaskond siiani oma lüüasaamist ning ajab olukorda teravaks, kutsudes poolhoidjaid üles protestidele ka nüüd, mil valitsus on kuulutanud välja eriolukorra. Tundub, et kumbki pool ei saa või ei taha teha järeleandmisi, mis viiks läbirääkimisteni. Poliitilised sammud põhimõttel «kui ei paindu, siis murdub» ongi tihti olnud kodusõja proloogiks.

Egiptuse vahevalitsus on väga keerulises olukorras. Moslemi Vennaskonnas pole põhjust näha Egiptuse demokraatia lipulaeva, Morsi lühike valitsusperiood oli selle tõestus. Samas on ka islamistidel Egiptuse ühiskonnas kandepind, oma toetajad ja poliitilised ambitsioonid. Nende jõhker allasurumine viimastel päevadel näitab valitsust saamatuna ja peale selle meenutab inimestele Mubaraki-aegset sallimatust ning liidab islamistide poolehoidjaid veel tugevamalt.