Arhitektid võidusambast: mõnele sammas, mõnele rist

, suvereporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vabadussõja võidusammas.
Vabadussõja võidusammas. Foto: Raigo Pajula

Valmiskujul võidusammas tekitab arhitektide seas vastakaid emotsioone. Postimees.ee uuris paarilt Arhitektide liidu liikmelt, mis nad asjast arvavad.

«Üldiselt võiks öelda, et emotsioonid on justkui pooleks. Meeldib väga, et on kasutatud risti. See sümboolika sobib sinna väga hästi. Teisest küljest jällegi see esteetiline külg nii väga ei imponeeri. Samuti häirib linnaruumiline asetus. Erilist emotsioonide muutust võrreldes varasemaga toimunud ei ole,» kommenteeris enda muljeid arhitekt Enn Rajasaar.

«Hea, et mälestusmärk püsti sai. Suhtun sellesse kui tõsiasja. Olukorda võiks võrrelda sellega, kui Toompeale ehitati venestamise ajal vene kirik. Ega ta otseselt vanalinna ei sobi, aga ega keegi teda nüüd lammutama ka ei hakka. Rist on kuidagi liiga suur ja pealetükkiv. Võiks olla kuidagi tagasihoidlikum,» rääkis arhitekt Andres Levald.

«Rist meenutab külgvaates Tsheburashkat (Potsataja - e.k). Oleks võinud niisama olla üks ilus sammas. See rist toob meelde natsisümboolika. Absoluutselt teistsugune võiks olla. Tõesti oleks võinud selle risti lihtsalt ära jätta sealt samba pealt. Sambal pole otseselt viga,» väljendas pahameelt arhitekt Kalle Rõõmus.

«Erinevalt varasemale olen praegu täiesti samba poolt. Enne olin vastu, kuna see mõjus agressiivselt ning proportsioonid tundusid valed. Kahjuks ei ole seda pimedas veel näinud, aga päevavalges on emotsioonid väga positiivsed. Ta mõjub õrnalt ja tagasihoidlikult ning teenib tõepoolest oma eesmärki, tuues hinge üleva tunde. Mida rohkem vaadata, seda rohkem meeldib,» oli positiivselt meelestatud arhitekt Mai Shein.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles