Kaarel Tarand: Toomas saab betoonitööd

Nelja ministeeriumi ühishoone kavand Foto: RKAS

Rahandusministeeriumi kavandatav nelja ministeeriumi ühise hoonekompleksi ehitamine on korraga moraalitu, vastuolus elusat linnaruumi tekitava ja meie aega sobiva linnakujunduse põhimõttega, ei arvesta avaliku teenistuse arenguga ning on majanduslikult kurioosne kirjutab Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand.

Kes saab rikkaks, seda teavad aga esialgu vaid ehk valitud asjaosalised. Tehing ise on mastaapne ja kuna see toimub otse maailma distsiplineerituima rahandusministri kodus, ees- ja tagaõues, on mängus kõvasti värvi. Pärast aastaid kestnud venitamist kuulutas riik oma kinnisvara haldava aktsiaseltsi kaudu välja riigihanke, mille tagajärjel keegi arendaja peagi ehitab praegu Tallinnas riigile kuuluval kinnistul riigile kuuluva rahandusministeeriumi hoone asemele sellesama hoone koopia ning teise samasuguse sinna kõrvale. Hoone nimetatakse topeltplaanikomiteeks. Täpsemalt, arendaja laseb ehitada, ehitavad need, kes ikka, ja nii, nagu EÜE kokkutulekul on kokku lepitud.

Kes valab betooni, kes paneb klaasi. Juriidiliselt on tagajärjeks olukord, kus arendajal on hoonestusõigus ja fikseeritud tulu 50 aastaks, temalt rendib hooneid riigi vajadusteks RKAS ja võtab sinna omakorda allüürnikeks neli ministeeriumi. Ministeeriumi eelarves peab üüriraha siis sisaldama arendaja kasumi kõrval ka RKASi kasumit, mida saaks omakorda dividendina riigieelarvesse võtta. Kalliks läheb, härrased!

See tegu, kui ta praegusel kujul realiseerub, on korraga moraalitu, vastuolus elusat linnaruumi tekitava ja meie aega sobiva linnakujunduse põhimõttega, ei arvesta avaliku teenistuse arenguga ning on majanduslikult kurioosne. Pealegi on arhitektide liit aastate jooksul oma pädevuse piires korduvalt osutanud tellitud lahenduse arhitektuurilisele põhimõttelagedusele.

Moraalitus avaldub selles, et on ju jätkuvalt säästu-, mitte avaliku pillamise aeg ning riik peaks, kui üldse ehitab, ehitama kodanikele, mitte iseendale. Projekt ja ambitsioon pärineb «igikestva kasvu» unelmate ajast. Kui kõik Eestis on pidanud oma plaane viimase viie aasta jooksul korrigeerima, siis valitsus võtab aga sahtlist buumiaegse plaani ja laseb selle külmalt käiku (otsus tehti juba aasta tagasi, aga paberitöö võtab aega). Raha lugemata. Tagajärgedele mõtlemata.

Jane Jacobs poleks sellise enda ümber elutust külvava maja ehitamist Tallinna kesklinna ühe elusama asumi piirile mingil juhul läbi lasknud, kui tahes mitu Mosest selleks ka pidanuks seljatama. Suure halduskompleksi esiste purskkaevude juurde tekivad lapsed mängima ainult arvutimontaažides, mitte tegelikkuses. Pärnu maantee ja Liivalaia ristmikku ümbritsevad juba niikuinii ainult kellast kellani kasutatavad avalikud hooned. Selle Hiina müüri kasvatamine ja surnud tsooni laiendamine (mõelge Brüsseli eurokvartalitele) ei ole kuidagi ümbruskonna elanike huvides. Samuti kahjustab see potentsiaalset väikeettevõtlust piirkonnas, sest viimane sõltub ju üksüheselt asustustihedusest. Lisaks see, et just tipptundideks pealinna ühe koormatuma ja umbsema ristmiku lisakoormamine kuni tuhande ametniku autoga ei õhuta jalakäijaid ja jalgrattureid kuidagiviisi uue kompleksi kunstiliselt läbi komponeeritud keskkonda kasutama.

Kolmandaks, kuidas haakub pikaks ajaks riigivõimule palee (kus riik saab auväärseks allüürnikuks) ehitamine meie au ja uhkuse, e-riigi kontseptsiooniga? Võimalik, et rahandusministeeriumi ametnikud mingi keelelise lohakuse või ruumide halva akustika tõttu on harjunud end mitte arvutajateks, vaid arvutiteks pidama – kui minister nii ütleb. Sel juhul kohalduks neile ka mõistagi Moore’i seadus, mille järgi rahandusministeeriumi kui umbes neljasaja protsessoriga arvuti võimsus/suurus peab kahekordistuma iga 18 kuu tagant.

Riigihanget tutvustavas pressiteates kirjutab RKAS kas lollusest või küünilisusest, et «samal ajal paraneb oluliselt töökeskkonna kvaliteet ning elanike teenindamine – linna tuiksoonel asuvale hoonele pääseb hästi ligi nii jalgsi kui ka ühistranspordiga». Peaaegu ühelgi ministeeriumil ei ole mingit pistmist elanike teenindamisega, see on puhtalt omavalitsuse rida. Ministeeriumisse võib kodanik sattuda ainult tööasjus, see tähendab, kui võim mingil formaalsel põhjusel peab vajalikuks teda «kaasata» istuma ümarlaudades ja muudes tegelikku lõppotsust mitte üks raas mõjutavates suhtlusformaatides. Mida peaks kodanik eraasjus tegema ministeeriumis, kui tuludeklaratsioonist ettevõtte asutamiseni käib mäng kenasti veebis?

Majanduslik kurioosum lõhnab aga peaaegu Kesk-Aafrika Vabariigi järele, nagu armastas öelda omaaegne riigikontrolör Juhan Parts. Suur-Ameerika tänaval toimub umbes see, nagu eramaja omanik võtaks ühte tuppa üürniku, annaks mingis meeltesegaduse hoos üürnikule (kes oma tuppa uue tapeedi kleepis) omaniku õigused ja maksaks järgmised aastakümned selle eest, et oma majas elada, üürnikule maja mitmekordse väärtuse kinni.

Kontsessionäär saab riigilt 50 aastaks tehingu ümmarguselt seitsme miljoni eest. Ta ehitab olemasoleva asemele uue maja ja kasseerib üüri esimesed kümme aastat minimaalselt kaks, aga pigem kolm miljonit aastas. Sellega on kulud tasa, ülejäänud 40 aastat tiksub lihtsalt puhast võitu. See ei juhtu esimest korda, koolide ja politseimajadega on kõik nii juba läinud. Arendaja on õnnelik. Partei(d) on õnnelik(ud). Ja kui partei on õnnelik, pole ka rahval valikut. Ollakse õnnes kaassõltlane.