/nginx/o/2020/11/29/13503217t1h432b.jpg)
Hiljuti nägin Tallinna kesklinnas pealt, kuidas ratastoolis inimene püüdis bussi peale minna. Ratastooli esimesed rattad sai ta bussi, kuid seejärel läks tool tasakaalust välja ja inimene pidi käe ette panema, et mitte kukkuda. Nüüd hüppas püsti olukorda peeglist jälginud bussijuht, ka üks bussisõitja läks appi ning meesterahvas aidati bussi.
Igal juhul oli teekond tema jaoks raskendatud ja alandav. Samas olukorras on ta ka paljude asutuste uste ees, sest ta ei saa ise trepist üles. Kui paljud meist oleksid valmis iga päev niimoodi tööle minema?
Trepid, kõrged kõnniteeservad, ohtlikult järsud kaldteed või kitsad liftid − see takistusrada on paljudele ületamatu, mille tõttu on liikumispuudega inimesed sunnitud jääma koduseinte vahele. Millal nägid sina viimati tänaval, oma töökohal või kodupoes ratastoolis inimest? See on küsimus, millele peaksid mõtlema ka kõik kohalikesse volikogudesse kandideerijad.
Asusin juunis tööle võrdõigusvoliniku kantseleisse ja üks minu esimesi tööülesandeid oli otsida kantseleile uus kontor. Meie jaoks on põhimõttelise tähtsusega, et ka ratastooliga liikuv inimene saaks meie ruumidele hõlpsasti ligi.
Tallinna äripindade üüriturg on aga selle poolest vägagi piiratud võimalustega. Viimase viie aasta jooksul ehitatud büroohooned on enamasti küllaltki hästi ligipääsetavad, kuid samas väga kallid. Enamikule teistest hoonetest on ligipääs piiratud või puudub see täielikult.
Praegu oleme Eestis olukorras, et õigusaktid küll nõuavad ehitiste ja avaliku ruumi kohandamist puuetega inimestele, aga tegelikult seda sageli ei tehta. Seoses Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsiooni vastuvõtmisega uuriski õiguskantsler 2009. aastal, kuidas on Eestis tagatud liikumispuudega inimeste võimalus kasutada ühistransporti.
Majandus- ja kommunikatsiooniminister ütles vastuses muu hulgas, et hakata juba olemasolevaid ehitisi (bussijaamad, laevaterminalid jne) kohustuslikus korras nõuetega vastavusse viima pole mõistlik, kuna see toob nende omanikele kaasa ebamõistliku rahakulu. Nõnda on justkui olemas vabandus, miks loobuda ligipääsetavuse suurendamisest.
Samal ajal on Eestis 2013. aasta 1. jaanuari andmetel puudega inimesi 10,7 protsenti elanikkonnast. Tööealisi on neist 41,3 protsenti ehk 56 813, kuid tööga hõivatud on neist vaid umbes viiendik. Kindlasti ei ole nende kõigi puue selline, et nad ei saaks või ei tahaks tööd teha. Praegu on neil inimestel aga vähe võimalusi tööd leida ja ennast teostada, ühiskonnas aktiivselt kaasa lüüa ja panustada.
Tagatud ligipääs tähendab teistest sõltumatu liikumise ja tegutsemise vabadust. Ei piisa, kui majas on lift, aga selleni jõudmiseks tuleb ületada kolm trepiastet. Vahel tuuakse vabanduseks, et majas ei käi ratastoolis inimesi. Muidugi ei käi, sest puudega inimesed teavad, kuhu nad pääsevad ligi ja kuhu mitte. Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit on hinnanud 2058 asutuse ligipääsetavust ja vastava info koondanud veebilehele liikumisvabadus.invainfo.ee.
Tulemustest selgub, et 682 asutusele pole ratastooliga inimestel üldse võimalik ligi pääseda, täielik ligipääs on olemas 746 hoones. Iga asutus saab ise järele vaadata, kas nende hoonele on hinnang antud ja milline see on.
Tihti arvatakse, et ligipääsetavuse parandamine tähendab üksnes suuri kulutusi, kuid ei too kaasa kasu. 2012. aasta sügisel toimunud konverentsil «Mitmekesisus ettevõtetes» rääkis Magnus Berglund Scandic Hotels Groupist, et pärast Scandicu hotellide kohandamist puuetega inimestele kasvas hotelliketi klientide arv ja kasum märkimisväärselt.