Ma ei usu, et meil Eestis elaks põhiliselt õelad inimesed. Vahel on küll raske, kui selgub taas, et keegi peale mu nelja-aastase poja ei ulata abistavat kätt, kui lapsevankriga trammist välja tahan saada, ja teiselt inimeselt naeratuse väljakõditamine võib muutuda kihlvedu väärivaks seltskonnamänguks.
Sellest hoolimata – meie hulgas on palju neid, kes annavad iga päev endast kõik selleks, et ka teistel oleks parem elada. Need inimesed ei ole sugugi meie kaunid ja väljapaistvad ajakirjade esikaanekujud.
Pole hoopiski mitte need, kellel on nii palju raha, et ei tea isegi enam, mille peale seda veel raisata. Ei, need on täitsa tavalised inimesed, kel endilgi piisavalt muresid, arveid maksta, tööl käia, lapsi toita.*
Inimesed, kes töötavad iga päev selle nimel, et hooldekodudes oleks kodune tunne, et asenduskodus leiaks mõni laps ühe pehme süle, ühe mõistva õla, millele toetuda. Naised ja mehed, kes hooldavad oma haigeid lähedasi, kes on loobunud osast oma isiklikest unistustest, et olla oma puudega lapsele toeks, oma ratastoolis elukaaslasele abiks. Inimesed, kes aitavad neid, kes ise hakkama ei saa.
Pered, kes võtavad enda peale veel mõne ilma vanemata lapse üleskasvatamise, kes annavad talle uue lootuse. Ja ei kurda selle üle, et nende elu kurb või raske oleks.
Et nad ei saa oma eesmärkidele ja soovidele keskenduda. Ma tean hästi, et meil Eestis on ka neid, kes püüavad olla toeks abiandjatele ja nende tegusid tähtsaks peavad. (Mis ei tähenda, et me oleksime sellesse juba piisavalt panustanud.)
Aga meil on olemas ka kommentaariumid, kuhu kolliaukudesse, tundub, on kogunenud kogu Eesti inimlik õelus ning frustratsioon. Iga hea algatus, iga näide inimlikkusest ning toetav sõna leiab siin üleoleva vastulause, põlastava märkuse. Miks? Ausalt, seda ma ei tea. Ma ei ole psühholoog. Jätan selgitamise sestap neile.
Juhtusin lugema ühte ERRi kajastust Eesti Kasuperede Liidu suvekoolist («Kasuperede liidu juht: rahastamissüsteem ei soosi kasuperesid») ning selle kommentaare. Ei ole mõtet hakata neid enamikus vaenulikke sõnu siin üle kordama, ei ole isegi mõtet neile vastu hakata (ning ei vaevunud ma neid tõepoolest ka lõpuni lugema). Hakkasin hoopis mõtlema kõikidele nendele inimestele, keda on nende heade tegude eest sel moel «tunnustatud».
Muidugi teavad nemadki, et seal kommentaariumite koobastes istuvad alati samad inimesed, kellest peaks kahju olema, sest eeldatavasti on mõni kuri väike loom nende sisemuse ära uuristanud nagu uss õuna.
Kommentaare ei kirjuta enamasti need, kes head inimest või tublit tegu kiita tahavad. Tahan sestap kasutada juhust ning öelda enda ja paljude teiste nimel aitäh sellistele inimestele, kes kommentaariumide kurjadest sõnadest ning muidu mahategevast suhtumisest hoolimata panustavad iga päev uuesti meie inimestesse ja ühiskonda, et meil kõigil siin koos oleks parem elada. (Kes võtab, saab. Kes annab, saab rohkem.)
Ja kõigile neile, kellele meeldib arveldamine rohkem kui meeleliigutus: kes teisi aitab, aitab ära hoida ühiskonnale vastasel juhul tekkivaid lisakulusid. Olgu need sisekaitsekulud, vanglakulud või ühiskondliku heaolu kulud.
*) Lugesin juba mõnda aega tagasi ühest ülemaailmalisest uuringust, et valdav osa annetustest tuleb sellistelt inimestelt, kellel endil ei ole keskmisest rohkem. Psühholoogid põhjendavad seda empaatiaga. Inimesed on nõus jagama ja andma, kui nad on omal nahal puudust tundnud või arvavad, et võivad ka ise abivajaja rolli sattuda. Rikkus ei ole heategevuse eeltingimus.