Loone Ots: teetööd ja puupead

Loone Ots Foto: Liis Treimann

Mis tunne on elada paigas, kus suhtumine inimesse on küüniline?Lapseootel naine kukkus nõuetekohaselt tähistamata remonditaval tänaval, murdis käeluu ja oli hirmul oma lapse tervise pärast. MTÜ Lastekaitse Liit president Loone Ots kirjutab kui ükskõikselt ja hoolimatult suhtusid sellesse juhtumisse nii ehitusettevõte kui omavalitsus.

Üheksandat kuud lapseootel naine komistas Valgas remonditaval tänaval. Tagajärjeks käeluu murd, töövõime osaline kaotus, kerged tuhud käeoperatsiooni ajal ning jääv hirm veel sündimata lapse tervise pärast. Linnavalitsejad soovitasid tulevasel emal jalutades hoolikam olla, veel parem – kodus voodis püsida.

Teeparandusettevõtte juhid, kes seaduse järgi vastutavad ohtliku ehituspaiga nõuetekohase tähistamise eest, ei leidnud ohvriga kohtumiseks aega. Ajakirjanikule nenditi mokaotsast, et jalgu jäänud ork võib ju olla «arutluse teema», aga erilist probleemi nemad ei näe.

Mida võib tunda rase, kes teab, et tema lapse elu on ohus juba enne ilmale tulekut? Millist stressi toob teadmine, et lapse tervisele on riske ka edaspidi? Kuidas hakkab kulgema nii ema kui lapse elu, kui vigastus ei luba teha endist tööd, aga töötuse määr Valga maakonnas on 15,3 protsenti, Eesti keskmisest kolmandiku võrra kõrgem? Aga kõige tähtsam küsimus: mis tunne on elada paigas, kus suhtumine inimesse on küüniline?

Inimesi elab Valgas linnas veidi üle 12 000. Mullu oli seal 231 inimest rohkem. Viie aastaga on rahvaarv vähenenud 700 võrra. Ametlikult mõõdetavad põhjused on suur suremus, tööpuudus ja palgavahe Tallinnaga võrreldes. Häid inimsuhteid ja hoolivust statistika ei vaatle.

Nagu andmebaasides, pole neid vist ka kogukonnas. Eriti suheldes ülevalt alla. Võimatu on statistiliselt öelda, mitu last jäi Valgas sündimata näiteks sellepärast, et vanemad kartsid tööandjat või ei uskunud, et kohalik võim neile murede korral appi tuleb.

Oleme õnnetud, et meid on nii vähe. Iibeküsimus on aastaid olnud riigi prioriteet. Oleme nõudnud riigilt lahendusi, tihti teadvustamata, et kui tahes hea teooria muutub praktikaks reaalses kohas ja selle muudavad tõeks reaalsed inimesed, kelle ühisnimetaja on kogukond. Kohalik võim on kogukonna parimate ja väärtuslikemate liikmete kätte usaldatud vastutus iga üksiku inimese, eriti aga nende eest, kes vajavad topelttoetust – on nad siis töötud, haiged, erivajadusega elanikud või lapsed. Tulevase kogukonnaliikme ema, nagu ka tulevane laps ise, peaks leidma tuge igaühelt, kelle poole pöörduvad.

Valgas öeldi probleemi kommentaariks, et sel juhul tuleks panna hoiatusmärk ka iga puu külge – äkki jookseb keegi peaga vastu tüve. Ainult puupea võib ühendada pahkluu kõrguselt märkamatu ja silmade kõrguselt hästi nähtava.

Ei ettevõtjat ega linnavõimu saa puupäisuses kahtlustada. Jäärapäisuses ja arrogantsis aga küll. Igaüks võib teha vigu. Kõike ei saa ette näha. Maast turritav raud, valesti valitud käigurada ja noore ema suur kõht, mis ohu varjas, on õnnetu kokkusattumus. Ükskõiksus, ülbus ja inimese üle irvitamine on tahtlik käitumine.

Käivad sahinad, et asjaosalised olnud väga pahased, et asi meediasse sattus. Aga muu ju ei aidanud. Võimul oleks vaja peeglisse vaadata. Ettevõttel samuti. Viimase karistamatuse tunne on suurem, sest temast sõltub rohkem ja teda kui eraomanikku ei saa ümber valida. Valimised ehk võimu ajutisus on muuseas üks põhjus, miks kohalik võim mängib puupead ega huvitu, mis saab kodupaigast kümne või kahekümne aasta pärast. Siis, kui praegu sündivad lapsed on omakorda valijad. Kui nad üldse veel sünnipaigas elada tahavad.

Mida saanuks teha teisiti? Valu oli ju kogetud ja risk lapsele tekkinud. Siiski. Mis oleks juhtunud, kui linn või ettevõte öelnuks: «Ma ei tunne, et juhtunu oleks minu süü. Kuid mul on tõsiselt kahju, et nii läks. Kuidas ma saaks teid aidata?»

Vahest kardetigi seda küsimust? Et kui näidata natuke inimlikkust, hakatakse nõudma tohutut valuraha? Sündimata lapse, loodetava tulevase linnakodaniku saatust ei saa rahaga mõõta. Vaevalt oleks kõnealune noorik osanud kähku reageerida ja küsida miljonit eurot. Pigem oleks ta öelnud: «Pole midagi. Saame hakkama. Aitäh, et küsisite.» Ja kogenuks positiivset laengut, mille kaal olnuks omal kombel sama suur kui kohtuga nõutav, kurbust võimendades välja võideldud kahjutasu.

Õnnelik lõpp kõlab naiivselt nagu muinasjutt: liiga lihtne ja ilus. Äkki olemegi infoajastu pöörises minetanud lihtsad ja ilusad tõed? Vägev, kui just see käkaskaela käinud näide kogukonna tugevamate esindajate suhtumisest väikesse inimesse suunaks meie kõigi mõtteid headuse ja hoolivuse poole. Ehk oleks siis kergem uskuda, et Eestile peab sündima uusi lapsi.