Terve Eesti SA asutaja Riina Raudne.

FOTO: Andres Haabu

Üks Eesti huviorganisatsioon, kes keskkoolieas õpilastele tihti laagreid korraldab, hakkas neli-viis aastat tagasi tundma muret alaealiste ohtra ja traditsioonidega alkoholijoomise pärast mitmepäevastel väljasõitudel. Otsustati, et seda traditsiooni võiks muuta. Istuti koos, räägiti noortega läbi ning lepiti kokku ja öeldi uuesti selgesõnaliselt välja, et laagris ei ole joomine lubatud. Mingil hetkel saadeti poole laagri pealt koju ka viis õpilast, kes ikkagi olid õlut joonud.


Millalgi võeti kasutusele ka kirjalik kokkulepe, millele lapsed ja lapsevanemad enne laagrit alla kirjutasid. Viimaks avastati, et kui laager toimub väikestes kohtades, on võimalik kahe-kolme kohaliku müüjaga kokku leppida, et laagrisse saabunud roheliste käepaeltega täiskasvanutele võib müüa alkoholi, kollastega alaealistele mitte.

Praegu on uueks traditsiooniks, et selle huviorganisatsiooni laagrites ei jooda. Organisatsiooni juht ütleb, et loomulikult ei saa välistada, et aeg-ajalt mõni laps toob madratsi vahel kaasa siidri või kaks, aga üldiselt ei ole neid probleeme, mis aastate eest.

Mida on sellest näitest õppida? Esiteks, et inimese otsus alkoholi pruukimise või selle vähendamise kohta ei sünni vaakumis ja teiste mõjutusteta. Seda, kuidas me joome, kujundavad paljuski kombed seltskonnas, kus üles kasvame ja aega veedame.

Teiseks. See, mida me teame traditsioonina, võib olla palju lühema ajalooga, kui arvatakse. Kas jalgpallimängu ajal õlle joomine on pikaajaline Eesti traditsioon? Ei ole. See on tegutsemisviis, mis on kohandatud tänapäeva ning mida reklaamitakse kui loomulikku. Või naiste veiniõhtud, kas need on traditsioon? Samuti mitte. Kuni 1990ndate keskpaigani jõid naised Eestis vähe alkoholi ning nende suuremale kaasamisele teismeea ja ülikooliaastate «metsikule pidutsemisperioodile» eelnesid uut tüüpi, just naistele mõeldud alkohoolsed joogid.

Kolmandaks võime õppida seda, et erinevaid traditsioone on palju ning me võime ise nende vahel valiku teha. Eesti iseseisvumisliikumise juured on tugevalt seotud karskusliikumisega. 19. sajandi teises pooles, kui Eesti ärkamisajale esitas väljakutseid venestamispoliitika, suleti rahvuslikke organisatsioone ja ajalehti, kuid lubati tegutseda haridus-, karskus- ja tuletõrjeseltsidel, kuhu kogunes ka ärkamisaegne vaim.

Neljas õppetund. Praegu öeldakse tihti, et alaealiste joomine on nii tavaline, et sellesse ei olegi mõtet sekkuda, pigem näib mõistlik olla laste hulgas populaarne ja lubada neil natuke harjutada. Vastutustundlik juhtimine on siiski näha pikemat perspektiivi kui nädalavahetuse populaarsus. Traditsioone saavad muuta inimesed, kes olukorda tunnevad ja koos midagi teha otsustavad. Kui ei olnud võimalik alkoholi müüki kontrollida, tuli appi värviliste käepaelte süsteem ja läbirääkimised müüjatega. Selliseid kohalikke kokkuleppeid saab teha paljude olukordade jaoks.

Milline joomistraditsioonide kombinatsioon oleks Eestile optimaalne 21. sajandil? Alkoholi joomise tase ajas muutub, muutub ka poliitmajanduslik olukord, mis alkoholiturul pakkumist ja nõudlust kujundab. Ühelt poolt on selge, et alkohol kergendab lühiajalist lõõgastumist, toob kasumit, loob töökohti ja täidab riigieelarvet. Teiselt poolt sureb alkoholi tõttu Eestis umbes 1500 inimest aastas, üle kümnendiku meestest on sõltuvuses ja alkoholi tõttu hukkutakse ebaloomulikult vara. Toome arutelu alkoholi üle arvamusfestivalile, et arvamuste ja müütide paljususele kriitiliselt ja informeeritult otsa vaadata, otsida õppetunde alkoholi rollist Eesti minevikus ja koos arutleda, milline võiks olla alkoholi roll ühiskonnas.

Arutelu «Kas alkoholisõltuvuse juured on kultuuris?» saab kuulata Arvamusfestivali Kagulaval 17. augustil kell 15.