Millalgi võeti kasutusele ka kirjalik kokkulepe, millele lapsed ja lapsevanemad enne laagrit alla kirjutasid. Viimaks avastati, et kui laager toimub väikestes kohtades, on võimalik kahe-kolme kohaliku müüjaga kokku leppida, et laagrisse saabunud roheliste käepaeltega täiskasvanutele võib müüa alkoholi, kollastega alaealistele mitte.
Praegu on uueks traditsiooniks, et selle huviorganisatsiooni laagrites ei jooda. Organisatsiooni juht ütleb, et loomulikult ei saa välistada, et aeg-ajalt mõni laps toob madratsi vahel kaasa siidri või kaks, aga üldiselt ei ole neid probleeme, mis aastate eest.
Mida on sellest näitest õppida? Esiteks, et inimese otsus alkoholi pruukimise või selle vähendamise kohta ei sünni vaakumis ja teiste mõjutusteta. Seda, kuidas me joome, kujundavad paljuski kombed seltskonnas, kus üles kasvame ja aega veedame.
Teiseks. See, mida me teame traditsioonina, võib olla palju lühema ajalooga, kui arvatakse. Kas jalgpallimängu ajal õlle joomine on pikaajaline Eesti traditsioon? Ei ole. See on tegutsemisviis, mis on kohandatud tänapäeva ning mida reklaamitakse kui loomulikku. Või naiste veiniõhtud, kas need on traditsioon? Samuti mitte. Kuni 1990ndate keskpaigani jõid naised Eestis vähe alkoholi ning nende suuremale kaasamisele teismeea ja ülikooliaastate «metsikule pidutsemisperioodile» eelnesid uut tüüpi, just naistele mõeldud alkohoolsed joogid.
Kolmandaks võime õppida seda, et erinevaid traditsioone on palju ning me võime ise nende vahel valiku teha. Eesti iseseisvumisliikumise juured on tugevalt seotud karskusliikumisega. 19. sajandi teises pooles, kui Eesti ärkamisajale esitas väljakutseid venestamispoliitika, suleti rahvuslikke organisatsioone ja ajalehti, kuid lubati tegutseda haridus-, karskus- ja tuletõrjeseltsidel, kuhu kogunes ka ärkamisaegne vaim.