Juhtkiri: vürstiriikide ühendamine

Neli ministeeriumit kolib ühe katuse alla. Aastal 2016 peaks Tallinnas valmima võimas kompleks, mis mahutab rahandus-, majandus- ja kommunikatsiooni-, sotsiaal- ning justiitsministeeriumi. Riigi Kinnisvara AS (RKAS) rõhutab avalikkusele suunatud teates, et võtmesõna on säästlikkus – kümne aasta jooksul hoitakse hoonete ülalpidamiskulu arvel kokku kaheksa miljonit eurot.

Võibolla on rahasääst tõesti täpselt nii suur. Võibolla hoitakse kokku mõnevõrra vähem, võibolla isegi palju enam. Kuid veelgi tähtsamaks ja riigile kokkuvõttes kasulikumaks kui otsene rahaline võit võib osutuda asjaolu, et ametnikud tõepoolest moodustavad ühtses ruumis ka laiemas mõttes ühtse organisatsioonikultuuri. See ei tähenda mõistagi organisatsioonide liitmist, vaid ühist vaimset ruumi, mis on üks efektiivse riigi alustalasid.

Kõnealuse hoonekompleksi kavandamine täidab edukalt tosin aastat tegutsenud RKASi loomise tähtsaimat eesmärki – hallata tõhusamalt riigi kinnisvara. Valitsus on pidevalt rõhutanud vajadust hoida avaliku sektori kulud kontrolli all. Selle juurde peaks kuuluma ka tõdemus, et Eesti Vabariigi ministeerium ei vaja efektiivseks tegutsemiseks eraldiseisvat esinduslossi, millele luksusautoga treppi sõita, ega oma restorani.

Mitmesuguseid ruume ja tugiteenuseid saavad ametiasutused vägagi edukalt jagada. Pealegi hakkavad ministeeriumite praegused hooned ja ruumid ajale jalgu jääma ning vajaksid uuendamist, teiste seas rahandusministeeriumi hoone, mis moodustab ka osa uuest kompleksist.

Ministeeriumite roll ja funktsioonid on praegusaja Eestis välja kujunenud ning ministeeriumid üha tugevnenud, kuid ses protsessis on olnud ka oma varjupool. Nimelt on needsamad järjest tugevamad ministeeriumid, mis peaksid tegutsema ühtse löögirusikana, mõnigi kord hoopis vastastikku rusikaid viibutanud.

Seesugune vürstiriigikeste mentaliteet – selle mõtteviisi olemasolu mainis ja samas taunis rahvusringhäälingu viimatises aastalõpuusutluses ka president Toomas Hendrik Ilves – on esile tulnud niihästi eelarvete koostamises, aga ka seaduseelnõude kooskõlastusringides, kus ühe ministeeriumi töötajad on üsna varjamatult teise töötajatesse üleolevalt suhtunud, kui mitte kaikaid kodarasse loopinud. Ka pole haruldane, kui teisi asutusi ametnike žargoonis «konkureerivateks firmadeks» nimetatakse.

Loodav ühine töökeskkond aitab loodetavasti niisuguseid kunstlikke barjääre ületada ja tuletada meelde aeg-ajalt ununema kippuvat tõde, et lõppkokkuvõttes ollakse avalikkuse teenistuses ja aetakse ühist asja.