Leon Glikman: trahviriik

Leon Glikman Foto: Pm

Eesti liikluses tehakse liiklusohutuse sildi all pisirikkujatest kurjategijaid, sest neilt on hõlbus trahviraha kasseerida, kirjutab vandeadvokaat Leon Glikman.

Miks juhtub meil inimese kohta mitu korda enam raskeid õnnetusjuhtumeid kui mujal arenenud maailmas? Indiviidi ellu üha intensiivsemast sekkumisest huvitatud hooldus- ja haldusriigi pooldajad on püüdnud seda selgitada Eesti elaniku alkoholilembuse või muidu vastutustundetusega. Usun, et meie inimene pole hullem midagi, küll on aga vohav ametnikkond pahatihti kiuslik, misläbi riik on andnud aluse valeveendumuseks, et ohutusreeglid pole kehtestatud mitte inimese kaitseks, vaid selleks, et leida põhjus teda karistada.

Kuna karistusregistris on enam kui pool Eesti vastutusvõimelisest elanikkonnast, kellest enamik on korralikud inimesed, siis on ilmselge, et riik juurutab norme, mida enamik täita ei suuda. Üliinnukate avalike teenistujate ponnistuste tõttu on tekkinud olukord, kus põhiosa täisealistest on mellitud riigi suhtes väärituna, samas kui nendelt laekuvaid maksusid ja trahve võetakse vastu täie väärikusega. Teisisõnu, erinevalt inimestest on nende raha aktsepteeritav. Sellise mõttekäigu järgi võiks hakata ette müüma indulgentse paratamatult järgnevate karistuste katteks.

Paljud on tunnetanud vabadust, mis tekib euroopalikel teedel sõites, ja tagasi jõudes tekkivat ahistust. Seal ei tule kõne allagi kellegi peatamine kiiruse ületamise eest kuni 15 km/h, kuna see pisirikkumine ei vääri politsei aega. Hirmuga pidevalt spidomeetrile keskendudes ei saagi liikluspilti jälgida.

Liikluspolitsei asukohta pole meil mõtet ennustada teelõigu ohtlikkuse järgi, vaid pigem on kriteeriumiks kas varjumisvõimalus või parim paik muidu korrektse, ent hajameelse «prügikala» püügiks, nagu näiteks koht, kus Paldiski maantee kolmerajalisel teel vahetub 70 km/h piirang 50 km/h vastu. Kiiret möödasõitu ja minimaalset viibimist riskantses vastasvööndis eelistavate juhtide ahistamist olen ma üksnes siinmail näinud. Õigustuseks parastatakse, et tossavast raskeveokist polegi vaja mööda sõita.  

Kunagi üritas kadunud Robert Lepikson ohutu möödasõidu asjus ametnikke mõistusele kutsuda, ent enne sai tema elu kahetsusväärselt otsa. Linnadevahelistel teedel kohtab sellist pealesunnitud pikka passimist elukardetavas vastasvööndis vaid meil, kuna pea igal pool mujal on vähemalt suuremate linnade vahelised põhiteed mitmerajalised, sestap võiksid kõigele muule kui normaalsetele teedele raha kulutavad võimud maksumaksja suhtes enam armulikkust üles näidata.

Meie Brežnevi-aegsetel teedel lubatakse sõita täpselt sama kiirusega, kui seda võimaldati Moskvitšite ja muude taoliste nõukogulike muumiate epohhil. Ometi on autod insenerimõtte toel ja tänapäeva vajadustele vastavalt kiiremaks ning ohutumaks muudetud just selleks, et nendega saaks punktist A punkti B rutemini kohale.

Oli kord õnnis aeg, kus suvel tõsteti piirkiirust 100 km/h-ni, millest ei juhtunud midagi halba, vastupidi, aeglasest sõidukist sai ohutumalt mööda, ent see vähendas võimalusi inimesi karistada. Mõnede suuremate maanteede algustes on paarkümmend kilomeetrit normaalsetele riikidele omaseid kaherajalisi teid, kus ülereguleerijad on järjekordselt väiklust üles näidanud, lubades sõidukiirust vaid 110 km/h, samas kui mujal Euroopas on piirmääraks vähemalt 130 km/h.

Kui vaata et kõikjal suurendatakse piirkiirust, siis meil leitakse idiootlikke põhjusi seda piiri alandada, adudes, et sellel pole liiklusohutusega tavaliselt midagi pistmist. Üks eesmärk peale trahvimishimu on ka kütuseaktsiisi lüpsta, kuna pärast aeglustamist gaasi andmine neelab enam bensiini.

Paraku, teedeehitusse paigutatakse kütuseaktsiisist laekuvat raha vähem, kui seadus kohustab, ent kuivõrd selle seadusepügala rikkujad on ametnikud, siis ilmutatavad nad isekeskis sekeldades üksteise suhtes leebust, millega nad omade ringist välja jäävaid pisirikkujaid paraku ei õnnista.

Aina suurenevad trahvisummad on päris mehised ja nende, nii nagu Euroopa esirinnas olevate õlle- ja veiniaktsiiside põhjal, võiks arvata, et tegemist on kõrge elatustasemega maaga. Enamikus Euroopa maades on lubatud alkoholisisaldus veres 0,5 promilli või enam, meil aga null.

Pikaajalise kogemusega eurooplased ei ole nii lollid, et salliksid sellist määra, kui klaas veini saaks olla õnnetuse põhjuseks. Üks välismaalane pidi šoki saama, nähes, kuidas kontrolliti vaikselt jalgratastel poodi sõitvate külataatide joovet, leides, et neile tuleks aukiri anda, et nad jätsid auto koju ja kulgesid poodi teisi mitteohustava sõiduvahendiga.

Olen kuulnud šariaati meenutavast ja politseitöö tõsiseltvõetavust devalveerivast tavast peatada alkoholikontrolliks tervisesportlasi rattarajal. Hea veel, et jalutajaid puhuma ei panda.

Liikluskontroll on hädavajalik, kahtlemata on liikluspolitsei teinud tublit tööd võimalike liiklusmõrvarite püüdmisel ja suur tänu selle eest. Õnnetuseks tegutsetakse piiratud ressursiga – suurem osa aurust pole suunatud mitte tegelikule liiklusohutuse tagamisele, vaid pisieksija ärakasutamisele, sest viimaselt on lihtsam trahviraha kätte saada ja temaga on muidu ka meeldivam suhelda.

Ometigi pole maksumaksja politseile ostnud uhkeid autosid, mõõteseadmed ja mundreid selleks, et põõsas passida ja korralikelt inimestelt lisaks ülikõrgetele maksudele paratamatuks muutunud lisakoormisena trahve kasseerida. Lõpetada tuleks klaperjaht pisirikkujatele  ja kogu jõud suunata sellele, et kõrvaldada roolist paadunud liiklushuligaanid, näiteks pimedates kurvides möödasõitjad ja jultunud roolijoodikud, keda liigub meie teedel päevas umbes 6000.

Ehkki maksumaksja tahaks oma raha eest saada teid, kus oleks kiire ja ohutu liigelda, on riigi suhtumisest selge, et erinevalt näiteks meiega samas liigas olevate Poola, Ungari või Horvaatia kodanikest, kes sõidavad juba praegu normaalsetel teedel, nüüdisajal Eestis elava põlvkonna silmad päris teid kunagi ei näe. Vaatamata rängale maksukoormusele väidetakse, et tee-ehituseks raha ei piisa.

Kui viidaks läbi haldusreform ja 226 omavalitsusaparaadist jääks alles 20 ning koondataks ilmatut riigiametnike armeed, mille funktsiooniks on tihtipeale piiramine, oma olemasolu õigustamine ja eraalgatuse mahasurumine, siis jääks raha ülegi. Ehk tasuks kiiruskaamerate asemel investeerida tegelikku ohutust suurendavatesse möödasõiduradadesse?

Veel demagoogitsetakse õigustuseks, et inimväärset Tallinna-Tartu maanteed ei ehitata, kuna selleks olla liikluskoormus liiga väike, mõikamata, et paljud ei taha stagnaaegsel teel sõita. Paradoksaalselt on Eesti IT-riik, mille arusaamad liiklusest jäävad Nõukogude aega.

Üks osa turvalisusest on ka isikuvabadus ja inimese turvatunne riigi tegevuse suhtes. Kahjuks on kruvide kinnikeeramist ja inimese vaba arengut pärssivat hirmufooni tunda päris mitmes valdkonnas, nimetame siinkohal kasvõi drastiliselt intensiivistunud jälitustegevust, ülekriminaliseerimist või plaane hakata ahistama mingi ime läbi senikaua siia jäänud madalapalgalisi ja bürokraatiasse uppuvaid arste tänulike patsientide poolt antavate pisikingituste pärast või siis selliste uute nõuete kehtestamist, mis sunnivad paljusid perearstiameti maha panema.

Sageli unustatakse majanduspragmaatilised kaalutlused ja liigse puritaanluse tõttu on kadunud mitmed suurt tulu toovad turistigrupid, näiteks inglastest poissmeestepeo pidajad, kes on Riiga ja Prahasse üle kolinud. Hea veel, et kellelgi pole pähe tulnud näiteks striptiisibaare ära keelata.

Ka mina sooviksin, et siia tuleksid Pärdi kuulajad, aga see ei tähenda, et peaksime loobuma lõbuturistidest. Arvestades peaaegu puuduvat lennuühendust ja hullumeelseid piletihindu, tuleb olla tänulik igale turistile, kes on reisivintsutusi trotsides nõus meile oma raha jätma.

Õnneks pole skandinaavlaste sujuv kohalejõudmine korraldatud mitte riigi, vaid tõhusate eralaevafirmade poolt, ent näiteks viinapoodide lahtiolekuaegade piiramine kammitseb märkimisväärselt nendelt laekuvaid tulusid. Jääb arusaamatuks, miks peaks olema keelatud veiniga piknikut pidada või täiskasvanul õllepurgiga ringi käia ning miks peab niigi tööga ülekoormatud politseinik seepeale vormistama veel mitte kellelegi vajaliku protokoll?

Tartu Pirogovi plats oli mõnus enklaav, kus lubatud vabadused pole kellelegi kahju tekitanud. Kuna hädaline saab soovitu ikkagi kätte, siis võidelda alkoholismiga, takistades viina seaduslikult osta, on umbes sama tõhus kui tuhandeid aastaid kestnud viljatu sõdimine prostitutsiooniga.

Üks agarate ametnike suhtes sarkastiline, ent muidu vägagi Eesti-sõbralik väliskolleeg tegi siinnähtust kokkuvõtte: «People are having fun, we have to stop it!» (ingl k «Inimestel on lõbus, me peame selle kohe ära lõpetama»). Ometigi peaks riik tagama, et siin ei oleks mitte üksnes turvaline, vaid ka lahe olla.