Peeter Koppel: laske lastel ometi lapsed olla!

Peeter Koppel Foto: SCANPIX

Login oma arvutisse sisse. Vaatan oma elektronpostkasti, kuhu hea sõber on saatnud lingi sellest, kuidas vahepeal on meil siin toimunud täitsa oma laste missi- ja misterivõistlus. Suutmata suud imestusest sulgeda, vaatan läbi terve galerii lastest täiskasvanute maailma imiteerivates poosides.

Ohtralt make up’i, täbaralt püüdlik glamuur ja mis seal salata – kohatine (loodetavasti tahtmatu) erootiline noot. Mind haarab õõv. Miks, kuidas ja kes lastega selliseid nii mitmel tasandil küsitavaid üritusi korraldab? Kes on need lapsevanemad? Mida mõtlevad korraldajad? Kes on sellise ürituse sponsorid? Kas kellelgi neist selles ahelas ei teki selle protsessi käigus kahtlust, et kuskil on midagi väga valesti, kui pildile on võimalik jäädvustada väike inimene, kellele on pähe joonistatud nägu, millesarnane mõjuks ehmatavalt ka kümme aastat vanemal tüdrukul.

Seni on sellised üritused tundunud arenenud maailma madalaimate ühiskonnakihtide õnnetute ja läbinähtavate katsetena elada välja enda täitumatuid unistusi laste abil. Meie oleme siin millegi sellise jaoks justkui liiga haritud. TLC kanalilt näidatavad tõsielusarjad «Toddlers and Tiaras» ning «Here Comes Honey Boo-Boo» on olnud pigem erksad näited sellest, kuidas inimvõimete alumisi piire on võimalik vaikselt, aga kindlalt allapoole nihutada.

Minu tutvusringkonda kuuluvad lapsevanemad on neist tõsielusarjadest enamasti suutnud vaadata ühe seeria, sest seal toimunu on liiga valusalt riivanud nende väärtushinnanguid – nende empaatia­võime on tekitanud jõuetu soovi tormata kuidagi neid lapsi sellest keskkonnast päästma. Mõni neist on aga kasutanud mainitud tõsielusarju suisa kasvatusmeetodina näitamaks, mis(s) võib lapsest saada, kui ta oma putru ära ei söö ja lugema ei õpi.

Aga nüüd meie oma «glamuuriüritus»? Kuna olen ametilt see, kes olen, siis kipun alati vaatama asja rahalist tausta. Mul on seega täiesti siiras küsimus sellise ürituse sponsoritele. Kas tõesti see, mida on võimalik galeriid vaadeldes näha, kajastab teie korporatiivseid väärtusi? Kas teie tooted on kuidagi seotud lastes selliste väärtushinnangute kujundamisega, et kõige tähtsam on olla lihtsalt ilus? Veelgi enam – kuidas te suhtute sellesse, et nii poosid, make up kui ka riietus jätavad pehmelt öeldes kahtlast tõlgendamisruumi? Või sellesse, et mõnelt pildilt vaatab vastu selge emotsionaalne trauma?

Ka on mul küsimus sellise ürituse meediakajastuse kohta. Meenutan kunagist vestlust ühe pika kogemusega soome ajakirjanikuga, kelle arvates oli siinse meedia peamine probleem, et «ei osata s***a surnuks vaikida». Sellised üritused vajavad meediakajastust nagu õhku ning ilmselt tundub osalejatele ja korraldajatele, et kui pilte avaldatakse, siis järelikult on õige asi. Ei ole. Lastel tuleb lasta olla lapsed, mitte määritud nägudega väikesed traumeeritud vanainimesed.