Kenn Konstabel: Thomase-usust ja uskmatusest

Kenn Konstabel Foto: Erakogu

Postimehes on ellu ärganud vahepeal unustatud Thomase testi teema: kaitseressursside amet (KRA) kasutab nimetatud meetodit kutsealuste psühholoogilise sobivuse hindamiseks. Tahaksin täpsustada paari küsimust, kus arutelu on vahel lennanud üle võlli.

Võib jääda mulje, et nn Thomase meetod (ametliku nimega: isikliku profiili analüüs – Personal Profile Analysis, PPA) ei kõlba üldse millekski ning selle autorid on täielikud võhikud.

Nii äärmuslik hinnang ei ole põhjendatud. PPA viimase versiooni käsiraamatu koostas Sidney Irvine, kes pole psühhomeetrias kaugeltki võhik. Käsiraamatus öeldakse selgelt, et meetod on mõeldud intervjueerimise abivahendiks ning sellise kasutusviisi on tõepoolest 2003. aastal heaks kiitnud Briti Psühholoogiaühingu ekspertrühm.

Kuid see ei tähenda, et meetod sobiks ükskõik milleks, nagu mõned testifirma Eesti esindaja väljaütlemised püüavad muljet jätta. Reegel, et universaalseid asju ei ole, kehtib peaaegu igal pool: näiteks äädikas sobib salatisse ja akna küürimiseks, kuid autokütusena või veini asendajana on see kaunis nadi. Oleks uskumatu, kui Thomase test oleks sellest universaalsest reeglist erand.

Mida ekspertrühm PPA kohta väidab? Kokkuvõttes öeldakse, et meetod kõlbab kasutamiseks intervjuu abivahendina, kuid tuuakse välja ka puudusi ning antakse tungiv soovitus kasutada seda «ettevaatusega». Enamik hinnatud kategooriatest on saanud hindeks «rahuldava» või «hea», kuid mõnes punktis esineb «ebapiisav».

Neist olulisim on, et vastajate skoorid ei ole PPA testi puhul omavahel võrreldavad ning testi koostajad ei ole teinud midagi, et võrreldavust tagada. See puudus ei sega sihtotstarbelist kasutamist, kus PPA roll on inspireerida järgnevat intervjuud. Kuid masstestimisel võib see puudus osutuda halvavaks.

Brittidest retsensendid juhivad tähelepanu ka eri keeltes testiversioonide võrreldavuse probleemile. Testis koosneb iga küsimus neljast omadussõnast, millest tuleb välja valida kõige sobivam ja kõige ebasobivam.

Originaalis on sõnad valitud nii, et nende sotsiaalne soovitavus (hinnangulisus) oleks iga küsimuse puhul võrdne – ainult nii saab öelda, et vastates lähtutakse sõnade sisust, mitte meeldivusest.

Tõlgete puhul peaks sõnu samamoodi passitama, kuid olles natuke kursis, kuidas meil asjad kipuvad käima, kahtlen, kas seda on tehtud. Küsimus, kas tõlked on omavahel võrreldavad, vajab omaette tõestamist – seda ei saa lihtsalt niisama eeldada. Eestis kasutatakse paralleelselt kaht (eesti- ja venekeelset) testiversiooni, kuid miski ei viita, et nende võrreldavuse küsimus oleks üldse kellelegi pähe tulnud.

Testide kasutamise hea tava on kirjas Rahvusvahelise Testikomisjoni suunistes (www.intestcom.org). Elementaarne nõue on, et testi kõlblikkust mingiks otstarbeks tuleb tõestada – ei piisa subjektiivsest muljest või arvamusest.

Tõestuseks ei sobi laused nagu «minu pikaajaline kogemus näitab, et see töötab» või «meil ollakse sellega rahul» – «töötamist» tuleb konkretiseerida ning rahulolu ratsionaalselt põhjendada. Juriidiliselt pole hea tava järgimine kohustuslik, kuid vähem juriidiliselt võttes on see peaaegu alati mõistlik.