Oliver Kund: õnneseente aasta

Oliver Kund Foto: Mihkel Maripuu

Ajalooeksamil kesise tulemuse saanud neiu sai üllatuse osaliseks, kui Tartu Ülikool ta augustis samale õppekavale ikkagi vastu võttis. Mis juhtus?

Esiteks läks konkursi algne ladvik muudele erialadele ning teiseks lõi ülikool mulluse 30 asemel tänavu koguni 80 tasuta õppekohta. Noormees, keda tunnen pigem tugeva esseistina, on samamoodi nüüd matemaatika esmakursuslane.

Need näited pole esimesed ega jää viimasteks, sest mitte kunagi varem pole noortel olnud nii lihtne jalga alma mater’i ukse vahele saada kui tänavu.

Suund selle poole on kestnud juba aastaid ja üks põhjus on demograafiline. Näiteks 2012. aastal võeti bakalaureuseastmesse 6450 tudengit – sama vähe noori kõndis sammaste vahelt sisse 2001. aastal. Vahe seisneb aga selles, et kui tosin aastat tagasi oli gümnaasiumilõpetajaid 13 000, siis mullu vaid 9400. Kui panna kõrvuti viimase viie aasta andmed, selgubki, et keskhariduse saanute arv väheneb ülikoolikohtade omast kiiremini.

Tänavu on kontrast iseäranis tuntav, sest reformi toimel on ülikoolides mullusega võrreldes 4700 riigieelarvelist kohta enam. Muutuse mõju näeb sisseastumise infosüsteemist SAIS. TÜ majandusõppesse võeti juulis 130 tudengit, viimane neist sai eksamite keskmisena tagasihoidlikud 68,7 palli. Aasta varem pidi sama positsiooni jaoks tulemus olema 77,7. Rekord jääb ilmselt 2005. aastasse, kui tasuta õppekoha lävend oli 87 punkti. Majandus pole ainus: latt on ühtviisi langenud kõigi suuremate erialade puhul.

Kriitikud ütleksid, et see ongi tasuta kõrghariduse mõte – hõlbustada ligipääsu kolmanda astme haridusele (ka kehvemate eelduste korral). Tartu Ülikoolis on piir tõmmatud 60 pallile ehk teisisõnu – üle selle teeninud loetakse ülikooliküpseks. Debatt, kas 60 punkti kogunu ei võiks siirduda pigem kutseharidusse, suri enne, kui jõudis alata.

Nii on tänavused abituriendid kahtlemata õnnega koos, aga kas ka riik? Kui sisseastumise nõuded on leebemad, võib eeldada, et kasvab väljakukkunute osakaal ja õppejõudude seast kerkivad esile uued Peeter Lorentsid. Ei välistaks, et riske adus ka minister Aaviksoo, kui ta kõrgharidusreformi triumfist rääkivas teates manitses, et «nüüd tuleb kõrgkoolidel ja üliõpilastel pöörata peatähelepanu õppetöö kvaliteedi ja tulemuslikkuse tagamisele».

Oleks naiivne arvata, et tasuta kohtade arv kiirelt muutub – ülikoolidele on selleks ette nähtud raha ja ametis kaader, kellele pole tühje auditooriume tarvis. Õppekavade arvu tuleb 2015. aastaks küll vähendada, aga kas sellega tõmbub kokku ka õppekohtade koguarv, saame alles näha.

Kummatigi on õhus sotsiaalmajanduslik paradoks. Kui 4700 tasuta lisaõppekohta säilivad ka tulevatel aastatel, sööb tasuta kõrgharidus oma looja IRLi teist lubadust – hoida Eestist eemal immigrantidest tööjõud. Sest akadeemikute kõrval peab ka tulevikus keegi autosid remontima ja leiba küpsetama.