Silver Meikar: Habent sua fata libelli*

Silver Meikar Foto: Mihkel Maripuu

Ma loen liiga vähe. Näiteks paari juulinädala jooksul ei hoidnud ma käes ühtegi ajalehte. See on puhkuse ajal ehk isegi hea.

Halb on, et ma ei oska enam raamatuid lugeda. Kunagi nii loomulik tegevus on muutunud kui keskealise tüseneva mehe treeningukava, mille täitmiseks on tugeva tahtejõu puudumisel vaja motivaator-app’i ja virtuaalseid goal’e.

Juba tahtejõule lootma jäämine on ohu märk. Kõvakaanelise vahele surutud mitmesaja paberlehe ükshaaval läbinärimine oli kunagi ju nauding. «Sõin igal vabal hetkel raamatuid,» on mitmed neist vanadest-väärikatest, kelle arvamus meile praegugi loeb, meenutanud aega pool ja enam sajandit tagasi. Raamat kui gurmeetoit, ja muidugi ei pea ma silmas kokaraamatut.

«Lähedasi sõpru tal ei olnud /.../. Seevastu võis ta õhtute viisi raamatukogus istuda,» kirjeldab Michel Houellebecq romaani «Kaar­t ja territoorium» peategelase Jimi kooliaega. Kui asendada sõna «raamatukogu» «internetiga», kas kirjeldaks see siis enamiku tänaste ja homsete noorte elu? Või mis sellest internetist üldse saab? Kus Snowden praegu on? Kas Šeremetjevo terminalis veedetud nädalad saaks tema võimalikust vanglakaristusest maha lahutada? Kui jätta kõrvale tema vilepuhumine, siis milliseid uusi tuuli toob tema enda kaasus rahvusvaheliste suhete konteksti?

Bipolaarsel maailmal olid omad plussid. Vähemalt teoreetiliselt võis raudse eesriide alt tunneli kaevata ja ühe suurvõimu eest teise juures varju leida. Vaid mõned Ladina-Ameerika riigid on nüüd julgenud põgenejatele abikätt ulatada, kuid see on jäänud lühikeseks, piirdudes kitsukese saatkonna või toetavate avaldustega.

Nii mõeldes olin keeranud Houellebecqi raamatust mitu lehekülge, ilma et oleks loetud lausetest midagi mõistnud. Mõte oli jälle uitama läinud. «Juba praegu on paljudel inimestel üha raskem süveneda pikemasse teksti – ja siin tähendab see teksti, millel pole võrguühendust –, saati siis end raamatusse ära kaotada,» kirjutab Thomas Hettche.

Hettche ei pea teadma, et aasta alguses kuulutas Eesti kultuuriminister e-raamatute paratamatut ja ka soovitavat võidukäiku, kuid minister võiks maikuu Akadeemiast saksa kirjaniku essee «Papüürused» läbi lugeda (ja võib-olla on see nüüd ka digitaalsel kujul olemas). Hettche on kindel, et meediumi vahetamine pole lihtsalt teksti kuvamise viisi muutus, vaid «on selge, et see (uus) meedium muudab sisu ja vormi selle järgi, kuidas juba praegu muutub meie tajumisvõime».

Interneti-inimene kaotab võimaluse süveneda pikemasse teksti. Ta vajab võrguühendust, et klikkida hüperlinkidele, mis viivad teksti kommentaaride või sellega seotud piltide, videote ja helifailide juurde. Indexed Webi järgi on internetis vähemalt 4,29 miljardit lehekülge (seisuga 19. juuli 2013). Mis on selle kõrval üks paarisaja tuhande tähemärgiga kaantevahele surutud lõplik tekst?

Väidet, et maailma mõistmiseks tuleb lugeda neid raamatuid, mida maailm loeb, arvan Mark M. Mullenit kindlasti jagavat. Juba aastaid Gruusias elanud ning mitmeid sealseid vabaühendusi (sealhulgas Transparency Internationali kohalikku haru) vedanud Ameerika Ühendriikide juurtega Marki üks uusi projekte on poliitiliste bestsellerite tõlkimine gruusia keelde ja nende odavalt jagamine maapiirkondades.

«Nendel teemadel, mille üle kogu maailm arutleb, grusiinid kaasa rääkida ei saa, sest enamik grusiine ei valda raamatute lugemiseks piisavalt hästi ühtegi võõrkeelt,» põhjendas Mark projekti Radarami vajadust Lennart Meri konverentsi kohvipausil. Vaba turg lahendust ei paku, sest gruusia keel on nii eriline, raamatuturg vaene ja tõlkimine kallis.

Keel, selle oskus ja ulatus veel loevad. Võib-olla mõne(kümne?) aasta pärast tõlgib masin sekunditega ja briljantselt mõtted kõikidesse dialektidesse, ka nendesse, mida emakeelena valdab närune miljon. Grusiinide olukord võiks ju olla roosilisem – selles keeles näeb unenägusid meist kuus korda rohkem inimesi. Kuid praegu ei oska nad uneski näha, et nende raamatupoodide letid oleksid heast tõlkekirjandusest nii lookas kui meil.

Meil tõlkimisega probleeme ei ole – häid tõlkijaid on piisavalt, oleksid nad vaid nõus sandikopikate eest oma head tööd jätkama (neile makstakse tõesti liiga vähe!). Veelgi enam, vähemalt ingliskeelset kirjandust suudab noorem lugejaskond pisutki haarata. Kui jääks vaid aega, et tõmmata end kõrvale kohustusest pidevalt kursis olla.

«Sa juba kindlasti tead, et Navalnõile antigi viis aastat,» helistas mulle Erik-Niiles Kross, et arutada 20. juuliks kavandatud meeleavaldust. «Muidugi!» vastasin instinktiivselt telefoni. Mul polnud mingit soovi (või oleksin tundnud isegi häbi) seletada, et viimastel nädalatel olen vaid korra «Aktuaalset kaamerat» vaadanud ning mõne päeva eest nutitelefonis korra sõrmeotsaga uudisteportaali ikoonile vajutanud. Sedagi kogemata.

Kuidagi nii loomulik on, et tänapäeva inimene istutab ennast kogu ärkveloleku ajaks inforuumi või lülitab vähemalt täistunniuudisteks sisse raadiotransistori. Vajadus tarbida infot, olla kursis, olla esimene, kes teab. Võitlus ei käi ammu enam meediaväljaannete, vaid inimeste vahel. Kes enne teada saab, see on katkematu võidujooksu ühe vahefiniši võitja lõpmatute teiste seas.

Ühes Poka küla talus praetud lesta, värskete kartulite ja veini kõrval tekkis väikses seltskonnas app’i idee, mille vajalikkus ja äripotentsiaal sai kinnitust paar päeva hiljem toimunud Krossi telefonikõnega (järelikult on keegi selle juba ära teinud). Nimelt võimaldaks see olla esimene, kes teada saab, kui tema valitud isik(ud) on edutatud, vangi pandud või siit ilmast lahkunud.

Näiteks ilmuks kasutaja poolt sobivaks valitud helina saatel nutitelefoni ekraanile teade «Nelson Mandela passed away 10 seconds ago» («Nelson Mandela suri 10 sekundit tagasi»). Info saaks kibekiiresti suuliselt või sotsiaalvõrgustiku teel sõpradele edastada ning hoolimata uudise kurvast sisust, võib allikas kindel olla, et tema maine kui «asjadega hästi kursis olevast isikust» tõuseb jälle sammukese.

Paari aasta vanuste World Fact Booki andmete järgi sureb iga päev 146 357 inimest ehk 6098 igas tunnis ehk 1,68 inimest sekundis. Tehes (kogemata) linnukese «vali kõik» kastikesse, hakkaks nutitelefon stroboskoobina vilkuma ning muusika ei katkeks eal. Kui iga teate eest saaks küsida kas või kümnendik sendist, oleks teenuse pakkujal suur jõukus ikkagi majas. Pole ju kahtlust, et app’i tellijaid leiduks, sest vajadus teada – kui mitte esimesena, siis põhiline, et mitte viimasena – on muutunud nii suureks.

Kuhu saavadki nüüd ja edaspidi sellesse maailma mahtuda raamatud? Aega nende lugemiseks võib ju tahtmise korral isegi leida, aga... Probleem pole ka selles, et keegi või app võivad igal hetkel nutifoni ellu äratada – sellelt võib ju aku tagant ära võtta. Telekast, arvutist ja raadiost võib ennast eemal hoida. Aga oma aju eest pole kuskile põgeneda.

Lugesin kunagi ühest tuntud psühholoogiaprofessorist, kes igal aastal võtab oma ajule neljakuise puhkuse – ei loe e-kirju ega online-uudiseid, ei vaata suhtlusportaale. Tema arvates säilitab vaid see – ning kardan, et tal on õigus – võime süveneda pikematesse tekstidesse ja lugeda raamatuid nii, nagu seda oskavad need, keda info pole ära tarbinud. Ehk siis oleks raamatute saatus teistsugune.

*) Lad k «Raamatuil on oma saatus».