Menetlust juhtiv riigiprokurör Inna Ombler, riigi peaprokurör Norman Aas ja kapo peadirektor Arnold Sinisalu ja jäid eilsel pressikonverentsil üldsõnaliseks.

FOTO: Peeter Langovits

Esiteks osutab uudis riigireetmises kahtlustatava tabamisest selgelt, et Venemaa luureteenistused on Eestis vägagi aktiivsed. Nii Veitmani, Dressenite kui ka Simmi juhtumist näeme, et neil on korda läinud värvata siin riigiametnikke, sealhulgas vastuluurega tegeleva kapo töötajaid.

Teiseks näitab riigireeturi(te) tabamine Eesti vastuluure võimekust. Kaitsepolitsei suudab avastada reetureid ka oma organisatsiooni seest.

Kolmandaks tuleb märkida seda, et Eestile on kombeks saanud riigireetmise juhtumeid avalikustada ning ollakse valmis vastase kasuks töötanud reetureid kohtu ette tooma. Tõsi, avalikustamine ei ulatu ka Eestis kõigi põnevate üksikasjadeni, sest nii Dressenite kui ka Simmi süüasja materjalid on viieks aastakümneks salastatud. Siiski näitab nende juhtumite avalikkuse ette toomine pigem Eesti praeguseks saavutatud tugevust kui nõrkust. Näitab seda nii kõigile kodanikele kui ka neile, kes on ühel või teisel viisil sattunud välisriikide luureorganisatsioonide surve ja ahvatluste alla.

Mõelgem vastukaaluks: vaevalt tähendab see, et mõnes meie naaberriigis pole selliseid juhtumeid avalikkuse ette tulnud, et Venemaa luure seal üldse ei tegutse või pole neil õnnestunud kedagi värvata. Ka meie riigireeturid tegutsesid enne tabamist päris pikki aastaid. Võime ka kujutleda olukorda, et vastuluure küll avastab reeturi, ent nii kuriteo fakti kui ka reageerimist sellele hoitakse salajas, olgu selleks mistahes põhjused. Nendel variantidel puudub preventiivne efekt ning inimesed, kes lasevad ennast reetmisele kallutada, võivad kujutleda, et suudavadki kõiki lõpuni üle kavaldada.

Simmi juhtumist õpiti ja karmistati karistust, mida kohus saab riigireetmise eest määrata. Veitmani juhtum näitab aga muu hulgas ka seda, et riigireetmises kahtlustatavana kinnipidamise eest ei päästa ka see, et inimene on juba mitu aastat tagasi pensionile saadetud – reetmine tuleb välja ja saab karistatud.

Kui püüda viimase viie aasta jooksul avalikkuse ette toodud reetmisjuhtumeid võrrelda, siis võib üsna kindlalt öelda, et kõige ulatuslikumale teabele pääses juurde Simm. Dresseni ülesanded olid valdkonna mõttes piiratumad ja üksiti tähendab see ilmselt seda, et ka teave, mida ta sai Venemaa luureteenistusele esitada, oli piiratum.

Seni teadaoleva põhjal oli kolmapäeval vahistatud Veitman kaitsepolitseis tehniline töötaja. Arvatavasti nii võime need juhtumid järjestada ka tekitatud kahju ulatuse mõttes.

Kahju ulatus – see, et üks töötas madalamal kohal, teine oli jõudnud kõrgemale ametipostile – ei muuda aga moraalset hinnangut riigireetmisele.