Kullatüdruk(ud)

Julia Beljajeva Foto: A.Peegel

Epeevehklemise vastne maailmameister Julia Beljajeva on kui Eesti naisvehklemise koondkuju.

See koondkuju on noor, kaunis ja särav (vaid Irina Embrichi puhul tuleks sõna «noor» asendada sõnaga «kogenud»).

Ta on vehklemisse armunud, kusjuures armastus põhineb kirel, mitte materiaalsetel väärtustel (vehklemisega miljoneid ei teeni).

Teda juhendab iganenud ellusuhtumisega ehk tänapäeva mõistes «hull» treener, kes rügab töötunde lugemata ja enese heaolule mõtlemata ühes vehklemiskeskuses kolmest (praegusel juhul Tartus, teised variandid Haapsalu ja Tallinn).

Tal on peotäis noorteklassi tiitlimedaleid, kusjuures osa neist võidetud naiskonnavõistluses.

Ta on haritud ja kui tal on vene juured, räägib ta siiski puhast eesti keelt.

Ta on tugeva ja karge vaimuga halastamatu treenija ning vääramatu võitleja, sest nende omadusteta karmis konkurentsis Eesti koondisse ei pääse.

Ta on võimeline igal tiitlivõistlusel või MK-etapil pääsema poodiumile, ka kõrgeimale astmele.

Loetletud omadustele vastavad kõik Eesti vehklemisnaiskonna liikmed ja ka need kolm-neli-viis tüdrukut, kes koondislastele juba praegu või lähiajal kandadele astuvad.

Aga jah, tänavune Budapesti MM kuulus Beljajevale, kes alistas ühe ässa teise järel, ka maailma esimõõga, ning krooniti  maailmameistriks.

Tuhkatriinulugu? Oh ei! Kõik see on varem juba olnud. Kes ootas Nikolai Novosjolivilt 2010. aastal MM-kulda, 2006. aastal Irina Embrichilt MM hõbedat või tänavusel MMil Eesti naiskonnalt Euroopa meistri tiitlit?

Üllatus oli, et Beljajeva triumfeeris vehklemise jaoks verinoorena, aga mitte triumf kui selline. Beljajeva tunnistas naerdes, et ei teagi täpselt, palju tal auhinnakapis noorte tiitlimedaleid on, kuid lubas koju jõudes need üle lugeda. Säästes piiga vaevast: tal on üheksa noortemedalit, neist neli kuldset, lisaks täiskasvanute EMilt naiskondlik kuld ja pronks. Miks ei võiks nii rohkete tiitlitega vehkleja maailmameistriks tulla?

«Ma ei kahelnudki, et võit ükskord tuleb, olen ju selle nimel aastaid ja aastaid ränka tööd teinud, aga et juba nüüd... Kadettides tulin Euroopa meistriks, aga juunioride aastad läksid ses mõttes tühja, et individuaalset autasu ma kaela ei saanud, kuigi pidanuks. See tegi tuska ja tigedaks, sundis mind veelgi kõvemini treenima,» vaagis Beljajeva. «Paljuski tuleb tänu öelda treenerile Natalja Kotovale, kes oli MMi ajal kõrval ja veenis mind, et olen kõigeks võimeline.»

Beljajeva on kõigest 21, mis tähendab, et teist sama kaua võiks ta veel profisportlase ametit pidada.

«Miks ka mitte,» arvas tšempion. «Armastan vehklemist. Jäägitult. See on minu elu. Just see, mida tahan teha. Ning mul on suur rõõm, et olen alles oma tee alguses, mitte lõpus. Raha, jah, vehklemisega palju ei teeni, kuid õnn ei peitu rahas – ma pole isegi mõelnud, mida preemiasummaga teen. Õnn on see, kui sa maailmameistrivõistlustel kulla võidad.»

Pühapäeval seisab ees naiskonnavõistlus. Kas tasub sealtki loota medalit?

«Läheme võitlema ja teeme kõik, mis meist sõltub,» lubab Beljajeva. «Meil on ühtne tiim, sõbralik, ei mingeid intriige. Samas võitluslik. Kõik me teeme palehigis tööd, et paremaks saada. Just tihe konkurents on üks Eesti vehklemise alustala.»

Ja lõpetuseks. Oled sa, Julia, tavaelus külm ja kaalutlev nagu vehklemisrajal või üliemotsionaalne nagu pärast võitu?

«Olen emotsionaalne nii elus kui rajal, aga veheldes ei saa lasta tunnetel võimust võtta ega neid välja näidata – õnneks mask varjab kah –, sest muidu kaotad kohe. Nutan ja naeran siis, kui matš läbi.»