FOTO: Aivar Aotäht

Postimees.ee avaldab IT-huvilise Väino Koka arvamuse e-hääletusest.

 Ausalt öeldes on üllatav, et Keskerakonna valimistelgid on seekordses valimiskarussellis nii palju emotsioone tekitanud. Sedalaadi käitumine oli prognoositav ja e-valimiste pooldajate väiteil ei peaks tegu olema mitte millegi ohtlikuga.

Liigne emotsioonikus paljastab e-valimiste ühe suurima puuduse - tegu on sedavõrd komplitseeritud ja tehnilise küsimusega, et selle mõistmiseks ei piisa isegi mitte kõrgharidusest. Olgu siinkohal näiteks kõrgelt haritud poliitikud, kes otseselt töötasid läbi vastavaid seadusemuudatusi ja oma töö tulemust Riigikogu ees tutvustades tõmbasid paralleeli e-valimiste ja e-panganduse vahele.

Paraku pole e-panganduse ja e-valimiste probleemid isegi mitte samas suurusjärgus. Kui panganduses kogu tegevus kontrollitav - tehinguid saab hiljem üle vaadata, siis valimised toovad lisaks veel salajasuse nõude. Salajasuse printsiipi jälgivat panka saaks ette kujutada nii, et raha saaja, maksja ja pank näevad küll, et tehing on toimunud, näevad ka kontode seisu, aga ei näe liigutatud summade suurusi. Kui sellises härrasmeeste pangas on kontol raha vähem kui eeldasite, on süüdlase leidmine võimatu, monopoolsele elektrifirmale ei suuda te iialgi tõestada, et olete nende poolt nõutud summa täies mahus ära maksnud jne, jne.

Võimatus täita korraga nii kontrollitavuse kui salajasuse nõuet on esimene asi, millele pööravad tähelepanu ka seni ainsa avaliku e-valimiste turvaanalüüsi autorid. Analüüs ise koosneb tinglikult kahest osast: esimeses nähakse riske ja veelkord riske, teises on autorid kasutanud oma põhiseaduslikku õigust usuvabadusele. Murelikuks teeb, et ID-kaardi turvalisust on järjekordselt käsitletud põhimõttelise dogmana ja nii me ei saagi teada, kas kontroll ID-kaardi toimimist tagava süsteemi üle, mis praegu on ühe aktsiseltsi pärusmaaks, lubab kogu valimistulemust täielikult muuta ja kas selleks kulub kolm aastat või saab seda kohe teha. Ei tahaks aga nimetatud analüüsil pikemalt peatuda, sest nagu autorid isegi väidavad, on tegu problemaatika esialgse kompamisega ja päris audit tuleb alles teha. Loominguliste kampaaniakorraldajate jaoks on tegu siiski tänuväärse lugemismaterjaliga, sest ka väljatoodud nõrkustega kombineerides on võimalik e-hääletuse lõpptulemust märgatavalt kallutada.

Kuna e-valimiste põhiprobleemiks on salajasuse ja kontrollitavuse koostoimimise võimatus, siis tekib muidugi küsimus kumba kriteeriumit Eesti e-valimised täidavad. Et Eesti on valinud kompromissi nende kahe nõude vahel, siis loomulikult mitte kumbagi.

Salajasuse nõue on vajalik vältimaks igat liiki häälteostmist. Hetkel kasutuses olev süsteem lubab oma valikut üsna lihtsalt tõestada. Kui valija on kellegi kontrolli all hääletanud, siis e-optimistide sõnul saab ta alati ümber hääletada. See on kahjuks poolik tõde, mis toimib vaid valimistelkides ja kangi all. Valimiskomisjonis registreeritakse kõik e-häälte tühistamised ja soovi korral on need andmed kättesaadavad kujul, mille läbilappamisega saaksid hakkama kõik, kes vähegi arvutitega kokku on puutunud. Kombinatsioon "andsid minu silme all hääle" + "sa pole seda muutnud" võimaldab Eestis esmakordselt osta tõestatud hääl. Arvestades senist praktikat kartellkokkulepete, altkäemaksuvõtmiste, siseinfo abil tehtavate aktsiatehingute karistamisel, pole vahelejäämise risk sugugi suur. Kroonidesse ei tasu ühe hääle hinda arvutada, sest mitterahalised tasud, näiteks töökoha säilimine, on kindlasti tõhusamad. Sellele probleemile on eelmiste valimiste järel tähelepanu juhtinud ka OSCE. Tõsi küll, nende soovitus koristada logidest ära hääletamise kellaaeg muret ei lahenda.

Ainuke võimalus salajasuse suurendamiseks tuleks kontrollitavuse arvelt. Kahjuks suureneks siis ka võimalus kogu valimistulemust korraga võltsida. Ja kontrollitavusega pole niigi kõik korras. Kui nüüd pahatahtlikult väita, et eelmiste valimiste üllatajad Andrus Ansip ja rohelised kasutasid oma tulemuse saamiseks just nimelt häälte ostmist, on neil vastu vaielda praktiliselt võimatu. Küll aga annaksid sellistele juttudele hoogu juurde ühtede kampaaniarahade kasutamine (kogu reklaamiraha läks häälte ostmiseks), teise puhul erakonna suur soov e-hääletamine seadustada. On meil ikka vaja ühiskonda, mis nägeleks vaid valimiste legitiimsuse üle? Nagu annab märku ühe jaanalinnugrupeeringu poolt välja pakutud "e-valimise Hea Tava", on muret märgatud.

Kui meie parlament arutas kirja teel hääletamist, siis ei peetud selle Eestis rakendamist võimalikuks. Aga kui arutluse alla tuli rohkemate ja märgatavalt suuremate riskidega arusaamatu elektooniline valimine, anti sellele vähese argumentatsiooni ja suure paatosega roheline tee. Vägisi tekib ettekujutlus olukorrast, kus mõne trikimeistri fännklubi nõuab füüsikaõpikute ringikirjutamist, ainult et nende väljanaermise asemel ongi uued "õpikud" koolides kasutusele võetud. Kui tegu pole alpusega, siis millega?