Indrek Schwede: vägivaldsed naised

Indrek Schwede. Foto: .

«Olin noor abielumees, kui tülis kaasaga said korraga sõnad otsa. Vahtvihas haarasin tal kahe käega mõlemast õlast ja raputasin. Mäletan siiamaani seda raevu, mida tekitas abitus leida sõnaline lahendus. See ei teinud mulle au. Aga kindel pole ka see, kas sellele eelnenu oli teinud au mu abikaasale. Sest tema võitles oma relvadega – tegi haiget sõnadega, tallas eriti rafineeritult mu mõttelistel konnasilmadel, mida olin talle kunagi usaldanud. See oli väga jõhker vaimne ülekohus! Hiljem palusime teineteiselt vabandust. Muu hulgas ütles naine: «Sa oleks pidanud mulle lahtise käega paar lopsu näo pihta andma – see oleks mu rahustanud, olin süüdi!»»

Nii rääkis kunagi ammu tuttav. See episood tuleb ikka meelde, kui sattun lugema meeste füüsilisest vägivallast naiste vastu. Ma ei kiida seda heaks. Aga olen ikka mõelnud, millal lõpuks liigub pendel teise äärde – rääkimaks naiste moraalsest vägivallast meeste kallal. Meeste füüsiline vägivald on mingil määrav mõõdetav. Saab fikseerida löögid ja sinikad. Vahel on isegi tunnistajad olemas. Mida me ei saa mõõta, on naiste verbaalne vägivald.

Üks mu hea naistuttav on rääkinud, kuidas ta ei suuda vahel ära imestada suguõdede kärkivat ja domineerivat suhtlemisstiili oma meeste suhtes. Mehed oleks nagu rahaautomaadid või remondimehed ühises kodus. Nad on lõpuks oma naistest lahku läinud ja mu naistuttav on andnud neile oma hinnanguis selleks täieliku õiguse. Me kõik võime oma kogemusest välja otsida näite, kus seltskonnas hakkab mõni naine (sageli muidugi joovastavate jookide mõju all) «esinema» – käsutama oma abikaasat. Sageli on eesmärgiks demonstreerida oma «õnnelikku elu» – minu mees teeb kõik, mis mina tahan! Kõigil on piinlik, ka mehel endal on piinlik. Ega sel olegi tähtsust, kelle jalas on püksid. Enamasti on nad kas mehe või naise jalas – täiesti fifty-fifty. Tähtis on see, et alandatakse inimväärikust.

Kui mees läheb naisele kallale kehaliselt – minnakse ju seltskonnas ikkagi vahele –, siis seda käsitletakse vägivallana. Erinevalt olukorrast, kui naine läheb mehele kallale sõnadega.

On eluline paratamatus, et mehed kasutavad naiste üle füüsilist ja naised meeste üle emotsionaalset jõudu. Esimesest räägitakse, teisest mitte. Mis eriti oluline – sageli lähtub meeste füüsiline vägivald naiste emotsionaalsest ülekohtust.

Vägivald mehe kallal on ka tänitamine stiilis «naabrimees ostis uue auto, sõbranna mehega sõitis jälle Egiptusesse – miks meie midagi sellist ei saa endale lubada!?». Ja nii edasi ja nii edasi. On ju tuttav värk? Ka selline närimine on tegelikult vägivald. Raskestimõõdetavast vaimsest vägivallast räägivad mehed omavahel. Muidugi üliharva ja väga valitud seltskonnas. Alati polegi asi nannipunluses. Naiste nn iseloomu on tunda saanud ka need mehed, kes perekonnas domineerivad (nagu ka vastupidi: naised peavad taluma meeste jonni ja vimkasid). See on vastastikune inimlik ja loomulik suhe.

Muidugi viib teema paratamatult feminismini. Mida selle all mõistetakse, sõltub jälle inimesest. Arvestatav on seegi seisukoht, et praegune naisõiguslus on lihtsalt võimuhaaramiskatse. Võrdõiguslikkus on selle kattevari. Kunagi rääkis end väga võluvalt sisse üks meie esifeministe, kelle järgi olid eesti naised rumalad ja iseseisvusetud, sest riietusid ilusasti ja seksikalt, ning soome naised targad ja iseseisvad, sest riietusid mugavalt ja mitte nii ilusasti. Ta kirjutas: kui eesti naised oleksid ilusad, siis peaksid olema ilusad ju ka eesti mehed.

Teisisõnu – eesti mehed ei ole ilusad ja endalegi märkamatult tunnistati, et inimesi siiski saab liigitada ilusateks ja inetuteks sõltumata riietusest. (Üldlevinud arusaama taustal, et eesti naised on ilusad ja mehed mökud, tahaks küsida: kuidas suudavad nii mannetud mehed eostada ilusaid tütreid ja kuis söandavad naised mökudeks nimetada mehi, kes on ju nende isad, vennad ja pojad?)

Ilu ja inetust on nii meeste kui naiste hulgas. Samuti mõlemapoolne sugudevaheline eriilmeline vägivald.