Vano Allsalu: olla kunstnik on juba olemuslikult seisukohavõtt

Eesti Kunstnike liidu uus president Vano Allsalu Foto: Heiki Rebane / BNS

1. augustil Kunstnike liitu juhtima asunud maalikunstnik Vano Allsalu avab Sirbis Reet Varblasele antud intervjuus oma seisukohti, kuidas tõsta kunsti mainet ning seista tõhusamalt kunstnike õiguste eest.

Milline roll on kunstnike liidul, professionaalsete kunstnike ja kunstiteadlaste ühendusel, paljude alaliitude kogumil, liitude liidul praegusel ajal meie praeguses sootsiumis? On see ametiühingu, kunstnike ja kunstiteadlaste õiguste eest seisja ja nende tagaja roll? Või veel midagi, millega saab ja peab tegelema just loomeliit?

Eesti Kunstnike Liit ühendab täna enam kui 900 liiget, on katusorganisatsiooniks 19 alaliidule. Loovisikute ja loomeliitude seaduse kohaselt on loomeliit mittetulundusühing, mille eesmärk on «edendada vastavat loomeala ja toetada oma liikmeks olevate loovisikute loometegevust». See ülesanne on õigupoolest ajatu, aktuaalne nii täna kui ka homme – olla toeks ja raamistikuks, vahendada, tutvustada jne. Liit saab pakkuda pigem vormi, sisu tuleb ikkagi kunstnikelt, kuraatoritelt ja kunstiteadlastelt kogu mitmekesisuses ja vastuolulisuses.

Liidu positsioon tänases Eestis on seotud potentsiaaliga olla kunstnike ja kunsti kui valdkonna üheks eestkõnelejaks. Siinkohal on rõhuasetus ilmselgelt professionaalsel kunstitegemisel: selle esitlemisel on avalikkuse silmis ilmselt kaalukaim Eesti kunstimuuseumi, õpetamisel kunstiakadeemia roll ja nõnda edasi. Liidu prioriteetide täpsustamise üheks võimaluseks on seni puuduva arengukava koostamine.

Kunsti maine ja mõju ühiskonnas võib olla kord parem, kord halvem, «kunstibaromeetri» näit kujuneb paljude tegurite koosmõjus: alustades loovisikute ideedest ja väljaütlemistest ning lõpetades inflatsiooni ja tööpuuduse määraga, üldise «närvilisuse» astmega riigis. Kunstnike liidu üks ülesandeid on ka amortisaatorina toimimine, et emotsionaalsed, kohati lausa isiklikuks minevad «veeklaasi tormid» ei kasvaks üle pea, kujundades avalikkuse silmis vildakalt negatiivset muljet kunstirahvast kui tülitsejate kambast. Ning et olulisemad küsimused, nagu kunstnike toimetulek ja töötingimused ning kunstihariduse edendamine, seejuures tähelepanuta ei jääks.

Enesemääratlemisega peame aga tegelema iga päev, sest olla kunstnik – see ei ole kunagi neutraalne positsioon – on juba olemuslikult seisukohavõtt, mingi lubadus. Võitlus ideede pärast, akadeemilised vaidlused, isegi loomingulised süüdistused ja provokatsioonid – need kõik on kunstielu loomulik osa ... Ent tahes-tahtmata peame otsima seda, mis meid ühendab, see, mis meid lahutab, kerkib esile ilma palumatagi. Kui suudame olla ise mõistvamad üksteise loomepraktika suhtes, saame eeldada enamat tolerantsi ka ühiskonnalt.

Väljastpoolt vaadates võivad ju kunstnikud paista ühtse «kambana». Seestpoolt näeme ja tajume rohkem erinevusi loomingulise töö iseloomus, samuti probleemide ja võimaluste ning väljakutsete osas – seda nii erialati kui toimetulekumudelite ja kunstnikupraktika vahel. Võtkem või lihtne asjaolu, et ühel osal kunstnikest on nende tegevuse finantseerijaks kunstihuvilised eraisikud, teistel aga pigem institutsioonid ja eksperdid. Paljud meist on lisaks vahetule loometööle seotud õpetamisega, töötavad reklaamibüroodes, kirjastustes ja töökodades ...

Kuidas peaks kunstnike liit kui organisatsioon toimima, et oma eesmärke kunstiväljal ellu viia?

Eesti Kunstnike Liidu kui organisatsiooni kohta võib öelda, et see on üsnagi loomulikult, vähemasti viimasel paaril aastakümnel suurema välise sekkumiseta kujunenud ja arenenud organism, peegeldades sellisena eesti kunsti olukorda ja kunstnikkonda (liikmeskonda) kui professionaalide ja isiksuste kogumit ning ühtlasi laiemaid kultuurilisi ja ühiskondlikke olusid.

Liidu laiemateks eesmärkideks on eesti kunstikultuuri edendamine ning kunstiloomingu prestiiži tõstmine ühiskonnas. Kogu maa «kunstifitseerimine» oleks järgmise kolme aasta ülesandena ju tore, aga liigitub ilmselgelt pigem ulme valdkonda. Realistlikum on kunstiteadlikkuse järjepidev tõstmine, millele kestvama aluse saab luua vaid kunstihariduse tänapäevastamisega. Kunsti ja selle erinevate väljendusvormide parem mõistmine rahva (loe: otsustajate, maksumaksjate, potentsiaalsete tarbijate) seas oleks kasuks kogu kunstnikkonnale. Usun, et professionaalsed kunstnikud ja ka EKL saaksid neid protsesse senisest enam toetada.

Muidugi pole kunstikultuuri edendamise eeldus mitte üksnes tarbija arendamine ja teavitustöö, vaid ka kvaliteetse kunstivoo olemasolu. Seda peaks aitama tagada sellised põhikirjas määratletud eesmärgid nagu kunstnike ja kunstiteadlaste kutsehuvide ja loomevabaduse kaitsmine, nende sotsiaalse staatuse väärtustamine ning sotsiaalne kaitse. Lisame siia veel Eesti kunstnike rahvusvaheliste sidemete edendamise.

Eesmärgid võib saavutada järk-järgult mitmesuguse tegevuse ja koostöö kaudu. Koostöö partneritena näeme riiki ja kohalikke omavalitsusi, teisi kolmanda sektori organisatsioone, kunstiharidust andvaid asutusi, kahtlemata tervitame ka ärisektori senisest dünaamilisemat kaasalöömist kunsti edendamisel ...

On selge, et juhatus vajab seejuures teatud tegevusvabadust, ent põhimõttelistes küsimustes on ikkagi liikmeskonna seisukohtade tõlgendaja ja elluviija, tehes seda käsikäes volikoguga. Ja viimase näol on õnneks tegemist vägagi esindusliku kooslusega: lisaks alaliitude juhtidele kümme suurkogu valitud kunstnikku-kunstiteadlast, kelle tegevus ja seisukohavõtud on kunstnike liidu peaaegu tuhatkonnale liikmele muljet avaldanud. Paljudel volikogu liikmetel on rikkalik kogemuste pagas kunsti vallas juhtimise, õpetamise ja korraldamise küsimustes.

Julgustavalt mõjub, et Eesti kunst on elujõuline ja selle professionaalne tase on kõrge. Et see püsiks ja paraneks, peaks avarduma kohalik kunstiturg, edenema eesti kunsti eksport, laienema koostöö üle valdkonna piiride. Vaimne pool ei saa toetuda vaid missioonitundele või loomingulisele hullusele – ka kunstniku tuba võiks olla soe ja tema kõht täis.

Sa tõid oma valimiskõnes välja mõiste «fundamentaalkunst»? Mida mõtled selle all ja kas nii killustunud kunstiväljal, nagu on meie oma (aga ju ka teistel demokraatlikel maadel), on üldse mõttekas rääkida fundamentaalsusest?

Kindlasti ei tohiks siinkohal «fundamentaalsust» segi ajada «fundamentalismiga». Kui me tahame riigina pääseda palju kirutud allhankija mentaliteedist, siis peame tunnistama, et me ei vaja vaid fundamentaalteadust, vaid ka fundamentaalkultuuri, sealhulgas fundamentaalkunsti. Ärgem unustagem, et ka «tublid» rakenduslikud alad nagu disain ja arhitektuur toetuvad üldisemale, kas või kunstihariduse kaudu. Fundamentaalne kunst ei pruugi anda kohe käegakatsutavat ja kaubastatavat produkti, vaid tegu on süvauuringute ja põhiküsimustega, oma valdkonna mõtestamisega. Pealiskaudsele kriitikule võib see tunduda kasutu, kuid ma usun, et kasu imbub ühiskonda rakenduste ja struktuuride kaudu.

Seejuures ei peaks «fundamentaalkunstnikud» ise pelgama rakenduslikkust. Tean, et sõna «loomemajandus» ajab mõnelgi harja punaseks, justnagu pakutaks vaimuinimesele valikut hakata treima puust nuppe või nälgida. Kahtlemata peitub siin kultuurikorralduslik väljakutse – sidususe nende kahe maailma vahel peaksid looma professionaalid, kes mõistavad mõlemat poolt.

Mida saab teha kunstnike liit, eelkõige selle juhtkond, et tõsta kunsti, eelkõige nüüdiskunsti mainet meie ühiskonnas? Kuidas muuta kunst meie praeguses elus positiivses mõttes nähtavaks?

Liidu juhatus saab olla kunstiinimeste ja ühiskonna vahendaja rollis, kutsuda ellu ja toetada ühisvälja ja vastastikust mõistmist edendavaid ettevõtmisi. Seejuures on väga tähtsad kunstnike endi tegevus, hoiakud ja sõnavõtud. Tõelist loojat ei saa ju sundida ega kammitseda, võib vaid paluda ja innustada. Luua võimalusi teatud suunas... Kusjuures ülearu sihikindlal suunamisel oleks etteheited «bürokraatias» ja loomevabaduse piiramises kindlasti kerged tulema. Nii et omamoodi mission impossible, kahtlemata – ja ka põnev väljakutse.

Usun, et meie kogemuste pagas kulub siinkohal marjaks ära. Asepresident Elin Kard on kümmekond aastat kureerinud Draakoni ja Hobusepea näituseprogrammi ning avanud liidu tegevuse sisu ja eesmärke terve rea trükiste koostajana-kirjutajana. Mina olen 1991. aastast seotud Sally stuudioga, laste ja noorte kunstihariduse uuendaja ja eestvedajaga, samuti toimetasin üle kümne aasta kunstiportaali www.kunstikeskus.ee, mille eesmärk e-näituste, kunstiuudiste ja -õppematerjalide kaudu just nimelt kunstialane «rahvavalgustus». Asjaolu, et mõlemad oleme tegevad ka EKA õppejõududena, peaks kinnitama meie oskust ja tahet kunstiasjade üle avatult arutleda.

Millega tagada kunstnike liidu jätkusuutlikkus? Miks peaksid noored, äsja kunstiakadeemia lõpetanud, kunstnikuteed alustavad (aga ennast juba näidanud) noored kunstnikud (kunstiteadlased) tahtma astuda kunstnike liitu? Mis teeb sellest ühendusest just sellise koosluse, et sinna tuleb kuuluda?

EKL toetab kunstnike tegevust galeriide ja töökodade ning ateljeede kaudu, luues nii soodsamaid töö- ja ekspositsioonitingimusi. Vahendades riiklikke loometoetusi ja -stipendiume, on liit kultuurikapitali kõrval kunstnikele-kunstiteadlastele oluline vahendite allikas. Samuti toetatakse Tallinna Kunstihoone, ajakirja KUNST.EE, litograafiakeskuse ja graafikaateljee tegevust, liidu galeriisid (Hobusepea, Draakon, Hop ja Vabadus) saab publik külastada tasuta ja näitusetegemine on seal autorile soodne.

Kunstnike liidu jätkusuutlikkus organisatsioonina sõltub majandus- ja kultuurioludest, juhtimisest ning päris kindlasti liikmeskonnast. Selge on see, et mida enam on liidul jaotada või vahendada hüvesid, seda ihaldusväärsem peaks olema liikmestaatus. Küsimus on ka asjaosaliste soovis ja pealehakkamises oma mõtteid liidu vahendusel või formaadis realiseerida. Kolmandaks ei maksaks unustada ka seda, et liikmeks saamise eelduseks on arvestatav professionaalne tase ja näitusetegevus.

Liidule kuuluvad Hobusepea ja Draakoni galerii on olnud (ja on kindlasti ka edaspidi) avatud mitte üksnes liikmetele, vaid ka noortele, liitu (veel) mitte kuuluvatele tegijatele. Nende galeriide näituste nimekirjast leiab terve plejaadi praeguse eesti kunsti nimekaid noori tegijaid: Dénes Kalev Farkas, Neeme Külm, Paul Kuimet, Marge Monko, Kirke Kangro, Visible Solutions (Sigrid Viir, Karel Koplimets, Taaniel Raudsepp), Johnson ja Johnson (Taavi Talve, Indrek Köster), Jass Kaselaan, Jaanus Samma, Kristina Norman, Krista Mölder, Tõnis Saadoja, Reimo Võsa-Tangsoo, Silja Saarepuu ja Villu Plink, Merike Estna, Alice Kask, Karl Nagel, Mihkel Kleis, Anu Vahtra, Art Allmägi, Lilli-Krõõt Repnau, Reio Aare, Katrin Koskaru, Elis Saareväli, Marko Nautras, Ott Pilipenko, Krõõt Tarkmeel, Tõnu Tunnel, Kaarel Eelma, Paco Ulman, Manfred Dubov, Kristi Kongi jpt.

Vaadates täna liidu liikmete andmebaasi, näeme ka seal muljetavaldavat nimekirja noorema põlvkonna liikmetest – sealhulgas paljusid eelnimetatutest. Ma usun, et see üha täieneb. Kunstnike liit ei tohi kindlasti olla kapseldunud või endassepöördunud organisatsioon. On ka selge, et teatud põlvkondadevahelised arusaamatused ja erinevused on «(kultuuri)bioloogiline» paratamatus, mida võiks võtta eluterve huumoriga ning üle dramatiseerimata.

Praegu pole meie liikmetel peale sümboolse suurusega liikmemaksu tasumist muid kohustusi, kui pühenduda oma loomingule, teha professionaalsel tasemel kunsti... Ja võimalus mõjutada organisatsiooni tegevust suurkogu ja volikogu kaudu – nii valijana kui esindajana valituks saades. Samuti on väärt mõtted teretulnud iga päev.

Mida ette võtta, et parandada kunstnike liidu majanduslikku seisu? Kunstnike liidule kuulub mitmeid hooneid Tallinna kesklinnas, aga pigem tuleb pead murda, kuidas neid ülal pidada, kui rõõmustada, et seal keeb elu? Millised plaanid on endise Arsi majaga?

Me kõik teame kartustest seoses Kreeka «elurõõmsa» majanduse elustamiskatsetega: see võib karmide kokkuhoiumeetmete käes lihtsalt seisma jääda. Eestlased on uhked oma majandusliku kasinuse ja kokkuhoidlikkuse üle, ent kas ka õnnelikud? Hiljaaegu tsiteeriti meie ajakirjanduses Saksa ajalehte Die Zeit: «Vaevalt on ühelgi teisel riigil Euroopas nii väike riigivõlg kui Eestil. Ja vaevalt on üheski teises tööstusriigis kodanikud nii rahulolematud.» EKL on samuti tubli ja suudab katta oma põhitegevuse kulud oma teenitud rahast, mis on peamiselt renditulu, võimaldades seejuures kunstitegijatele taskukohaseid töö- ja esitluspindu. Seejuures muidugi napib vahendeid oma kinnisvara tõsisemaks parendamiseks ning läbisadavad katused ja aegunud tehnosüsteemid on mureallikaks. Ja kahtlemata leidub küllalt ka rahulolematuid kunstnikke.Kas kunstnike liidule ja tema liikmetele on parim majanduspoliitika võimalikult suur alalhoidlikkus ja garanteeritud otsotsaga kokkutulek või oleks õigem leida investeeringuid (ja seeläbi paratamatult ka võtta riske) liidu varade paremaks «käivitamiseks»? Mul ei ole tagataskus mingeid imeretsepte, usun aga, et meil on teatud ressursse ehk mänguruumi ka arenguks. Kindlasti võtame me liidu majandusseisundi ja kinnisvarad koostöös volikoguga värske pilguga vaatluse alla ning püüame välja töötada parima strateegia. Mis puutub liidu tasakaalukasse, ent siiski edumeelsesse majandamisse, siis ehk peaks see vastama ühe kolleegi pillatud mõttele «alalhoidlikena me pelgame revolutsiooni, aga evolutsiooni sooviksime kogu hingest».

Arsi maja osas ütleb minu kõhutunne, et sellel on perspektiivi kujuneda tegusamaks loomekeskuseks, kus ka tarbija saaks vahetumalt kunstnikuga suhelda ning soetada kunstiprodukte boutique’ide-luksuspoodide juurdehindluseta. Ainuüksi mugav ligipääs ühissõidukitega ning tasuta parkimise võimalus on kujunemas konkurentsieeliseks.

Kuidas näed kunstnike liidu suhet Tallinna Kunstihoonega? Kui mõelda kunstihoonete (meie kunstihoone tüüpi institutsioonide) peale üle Euroopa, siis mida iseseisvamad – kuraatoripositsiooni, institutsiooni kureeritud ja toodetud programmiga – need on, seda edukamad ka rahvusvahelisel väljal. Tallinna Kunstihoone on läinud teist teed mööda: eelkõige eesti kunstnike väljastpoolt sisse tulnud näitused, mitmed alaliitude näitused ning ülevaatenäitus.

Tallinna Kunstihoone on Eesti Kunstnike Liidu sihtasutus, ent oma mainelt ja positsioonilt tugev kultuuriline kaubamärk ning iseseisev näituseasutus. Liidu mõju Kunstihoonele avaldub eelkõige nende Kunstihoone nõukogu liikmete kaudu, kelle nimetab EKLi volikogu. Samuti kuuluvad nimetatud nõukogusse kultuuriministeeriumi, kultuurkapitali ning Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti esindajad. Kunstihoone näo ja näitusepoliitika kujundab Kunstihoone juhtkond ja meeskond. Kahe sõnaga öeldes: EKL võimaldab Kunstihoone tegevuse – seda koos teiste toetajatega.

Kunstnike liidu galeriid, Hobusepea ja Draakon – kuigi müügisalongi osa kipub pahatihti väljapaneku tervikut rikkuma –, seeniorkunstnikele (või traditsioonilisele esteetikale) mõeldud Vabaduse galerii, eelkõige tarbekunstile mõeldud Hopi ja A-galerii on hästi toimiv süsteem. Vahest võiks galeristidel veel suurem vabadus olla, sest mida selgemalt on galeriiprofiil välja joonistatud, seda paremini toimib see ka kunstiväljal. Elin Kard on teinud Hobusepea ja Draakoni galeriiga head tööd, kuid kas asepresidendi ja galeristi kohta on ikka õige  ühitada?

Tõepoolest, oma galeriide võrgustik on ilmselgelt suur pluss – ning selle eest on liit nii liikmetelt kui publikult ka kiita saanud. Ei näe hetkel vajadust hakata galeriipoliitikat kuidagi radikaalselt muutma.

Kuidas jagate asepresidendiga ülesanded: mis on presidendi kanda, mis jääb asepresidendile?

Töötame eelkõige meeskonnana ning oleme mõlemad oma oskuste-kogemuste toel ka parajal määral «renessansiinimesed». Nii et tööjaotus kujuneb pigem töö käigus ja vastavalt vajadusele.