Eesti inimestel tuleb hakata endale tasapisi tunnistama, et lisaks banaani kõveruse ettekirjutamisele tuleb Euroopast ikka midagi head ka. Oktoobris kehtima hakkav piiriülese ravi direktiiv tekitab vajaduse töötada välja ka kõiki patsiente ja raviasutusi hõlmav kindlustus. Et Eestis sellist süsteemi veel pole, kätkeb endas küll lisariski tervishoiuteenuse pakkujatele, aga ei takista direktiivi juurutamist.
Kindlustuskaitse on paljudel arstidel ja haiglatel olemas juba praegu, kuid Eesti senine kord, kus patsient peab ise raviviga tõestama ja hüvitise eest ka kohtus võitlema, võib piiriülese ravi korral hüvitistele kuluvad summad teadmata kõrgustesse kasvatada. Seda esiteks. Teiseks hirmutab kahjude korvamisel läbipaistva mehhanismi puudumine minema maksujõulised välispatsiendid, kelle koduriigis see olemas on. Soomes näiteks töötab patsiendikindlustus juba 20 aastat.
Kolmandaks aga peaks Põhjamaade eeskujul planeeritav mittesüülisuse põhimõte kahju käsitlemisel tekitama Eestisse ravivigade statistika, mis seni puudub. Arvatakse, et summa, mille kindlustusseltsid aastas hüvitistena patsientidele maksavad, on kokku umbes 100 000 eurot. Mille eest, on täpsemalt teadmata, sest enamasti on tegemist haigla ja patsiendi kokkuleppega ning praegune süüdlase otsimisele suunatud põhimõte paneb tervishoiuteenuse pakkujate suud ravivigadest rääkimisel lukku.
Arste, kes tahtlikult patsienti kahjustavad, on äärmiselt vähe. Ometi, tüsistusi juhtub ja arstide hinnangul hakkab juhtuma järjest rohkem, sest ravimeetodid lähevad keerulisemaks. Kui mittesüülisuse põhimõtte rakendamine tähendab läbipaistvust hüvitise saamisel, siis on ehk ka mõistetav, et hüvitis on küll väiksem, ent rohkematele inimestele kättesaadav ning seda on odavam ja kiirem menetleda.
Kuid loomulikult tekib ühtse kindlustuse rakendamisega mitu olulist küsimust. Esiteks, kas see peaks olema erakindlustusel põhinev, avalik-õiguslik või segaskeem ja kui palju see maksab. Eestis on juba liiklus-, pensioni- ja töötuskindlustus. Niisiis on, mille näitel erinevate süsteemide tugevaid ja nõrku külgi analüüsida. Võiks küsida, kuidas mõjub ainult erakindlustuse rakendamine tervishoiuteenuse pakkuja kindlustuskuludele või ainult avalik-õiguslik süsteem hüvitise suurusele. Eesmärk on ju ühelt poolt vältida kulude kontrollimatut kasvu, kuid teiselt poolt tagada patsiendi kindlustunne.
Teiseks, tervisekahju ja hüvitise suuruse selge määratlemine ja maksmise reguleerimine ei kaota vajadust erapooletu kahjumenetluse järele – kes hakkab seda tegema? Mittesüülisuse põhimõttest lähtumine peaks küll survet sellele institutsioonile märkimisväärselt vähendama, kuid praegune olukord Eestis, kus haiglad on tihti hädas ka raviarstide leidmisega, esitab erapooletu kahjukäsitlemise korraldamisele keerulise väljakutse.